Anonüümsed lapsetapjad - Ralfi juhtum
Riik on teatavasti kodanike ühise majandamise moodustis – paneme erinevate maksudena ühisesse kassasse summad, mida meie valitud valitsus jagab erinevate eluvaldkondade ülalpidamise, teenuste ja abirahade maksmise peale. Enesestmõistetav on, et kui mõni meie kodanik jääb võõrsil hätta – näiteks juhtub seal ülinapilt eluvõimelisena sündima – võetakse ühiskassast raha, et aidata tal ellu jääda ja koju tulla. Sest elusa-tervena kasvab temast Eestimaal uus eestlane. Sest ta on meie riigi ja rahva laps.
Igasugused vandenõuteooriad – kuidas raseduse teises trimestris naine sihilikult Türki pudenema läks, kuidas umbrikas paar nüüd mingi kavala nipiga sadu tuhandeid kroone meie pappi üritab endale saada ja-mis-lollusi-kõik-veel räägitud on – näitavad meie rahva vaimse tervise kriitilist seisukorda. Tavatusse hädaolukorda sattunud peresse need õeldad öögamised õigupoolest puutuma ei peaks. Selline rüve ruigamine vallandunuks mistahes isikute, teema ja probleemi puhul – hirmutavalt suur osa rahvast on ohtlikult labiilses-destruktiivses-negatiivses emotsionaalses haiglus-seisundis. Kuivõrd ei haigekassa, ükski ministeerium ega kohalik omavalitsus ei saa mingi raha eest meie meelehaiget rahvast terveks maksta, kasutagem kõnealused summad väärikalt selleks, et oma väike rahvuskaaslane koju tuua.
Sotsiaalminister Maret Maripuu ootas üsna pikalt, enne kui SlÕhtulehes oma arvamust väljendas. Hästi tegi. Nii ootamise kui väljendamise asjus. Sel ooteajal said õelad anonüüm-kommarid end tühjaks unnata ning üldsus sai (taaskord) ettekujutuse eestlastest, kes ei raatsi hädas tita eaks ühtainsatki krooni loovutada. Ministri arvamus aga oli vägagi adekvaatne: Ralfi aitamine on erand, mitte reegel – edaspidi ei maksa üheski õrnas olukorras kodanikul sellepärast süüdimatuks muutuda ega kõrgendatud riske võtta, et sügavalt enneaegse poisu eluleaitamise-kojutoomise kulud ju kaeti riiklikult. Samas muigas minister Maret, et Ralfil on tulevikus lahe habemesse muiata, kui eriliselt ta ilmale tuli ja koju jõudis.
Jajah, Ralf võib täiesti õigustatult lapselastele rääkida, et ta käis Türgi sõjas. Sellises erilises 21. sajandi sõjas, kus anonüümsed killerid – suurem osa neist kibestunud tädid (!!!) – olid valmis ta, alla kilose mehikese, tapma. Tõmmake juhtmed seinast välja! Jätke Türki! Meie ei anna oma krooni! Vot sedamoodi kätsatasid nood koledad vanad varesed.
Neil päevil, mil seesinane väiklane rögin ümber vastsündinu on käinud, olen paratamatult inimeste seas kurva kõrvalpilguga ringi vaadanud. Bussipeatustes vihasel ilmel möödujaid jõllitavad mammid. Katkistes kingades kontorirotid. Higi järele haisevad noored naised, oma lapsed veel saamata või kusagil hoiul. Öäk. Tunnistan ausalt – sellist vihkamise mürgipilve õhku paisanud inimesed on mulle tundunud väga inetud. Vaatan rahvast tänaval ja karjun sisimas: kole, kole, kole! Vihkamine kasvatab vihkamist ja inetu rahvas äratab inetuid tundeid. Kole!
Võõrast, aga kuuluvuslikus mõttes oma titte tappev anonüümne rahvas tänavalt on võrreldav auto-eraldatuses illusoorseks muutuvate autojuhtide anonüümse mõrvarlusega. Silmast silma küsitletava, personaalse ja konkreetse inimesena ei tunnista keegi, et on valmis teisi inimesi – ja loomi – tapma. Niipea, kui autoukse sulgudes muututakse Anonüümseteks Autojuhtideks, muutub lajatav suhtumine kontrollimatuse, ebamäärase võimu ja sajast muust väljaelamist vajavast tundest virtuaalseks. Selle vastu aitaks autojuhi täisnimi autonumbril – liiklust maanteel jälgivate kaamerate jaoks ka – ja identifitseerimismärgis ka auto katusel – lennuseire jaoks. Niisuguseks märgistamiseks ja seireks saab raha nende (sadade!) käest autosid konfiskeerides, kelle käes need tarbeeseme ja kodumasina asemel ennast ja teisi ohustavateks tapariistadeks muutuvad.
Savisaare isekas ninahääl pinises siis, kui ta ülbe kiiruseületamise eest lubadest ilma jäeti, et teistelt ju esimesel korral ei võeta – tegelikult peaksid Eesti rahva vaimse seisundiga kooskõlas seadused sellisel puhul ära võtma auto, mitte load. Seda enam, et igas mõttes üle pingutanud poliitikul on nagunii ka pidevad tervisehäired, mis muudavad ta autojuhina mitmekordselt ohtlikuks.
Asi, mis on pöialpoiss-Ralfile kardetavasti ohtlikumgi kui anonüümsed lapsetapjad, on Türgi sõjast saadud hüljatuse pitser. Eesti Ekspress tabas selle ära. Ja ühendas meeldiva kasulikuga – sõidutas minitita vanemad Türki. Rikastumispüüdes süüdistatav pere ei saanud endale lubada ei haiglapäevi, et väetikese juures olla ega reisikulusid. Muide, verevähki põdevat Marge Valdmanni (rahu tema põrmule!) süüdistati samuti rikastumispüüdes, kui ta kolossaalselt kulukate ravimite kompenseerimise eest sõdis – ja selles sõjas surma sai. Eesti Ekspress sai liigutava loo taaskohtumisest – bard-ajakirjanik ja ränd-žurnalist Krister Kivi sai ainulaadse reisisõltlasena taas kord sõita. Ent see liigutav žest oli ju ajutine. Meeldiv ja kasulik oli ema-isa väetikese juurde lennutada. Tegelikult aga on Ralf ju veel terve augusti, septembri ja pool oktoobritki seisundis, kus tavalaps on alles ema kõhus.
Norra Kuningriigis nägin 17 aastat tagasi Ringrickes Hospitaletis enneaegsete osakonnas sellist pilti, et kümnete teiste sügavalt enneaegsete, alla kilogrammiste beebide seas oli üks pakistani jumbu. 600grammine. Oma vanemate seitsmes laps. Põgenikevooris katkenud rasedus. Norra riik hoolitses selle eest, et äsja maale saabunud pakistanlanna saaks iga päev võimalikult kaua oma tita juures istuda, käsi kuvöösis maimukese juures. Et teised lapsed oleksid seni hoitud ja turvaliselt. Sest kuivõrd nagunii oli selge, et see perekond jääb Norrasse, tagati neile väärikas elukvaliteet – mille pealt häälestada lojaalsed kodanikud. Tööjõud, riigi mõte ja tulevik.
Õnn on, et Eesti riik oli oma katkise rahva mentaliteedist üle ja käitus tõelise kodanike kaitsjana. Ansip ei saanud tõepoolest kuidagi jätta üht eriti tillukest eestlast türklaseks. Nagu pronkssõduri populismi puhul, nii ka Türgi sõja ajal sai muidugi oma profiidi ka Savisaar – Ansip maksab kojutoomise? a ma vot maksan haiglakulud!
Samal ajal tahaksid killer-tädid, kes loevad Ralfi vanemate vara, et ema ja isa liisiksid endale oma tita tagasi, eks? Kuivõrd autod, mille ümber võõra vara lugejad lõksutavad, on 11 ja 17 aastat vanad, maksavad need kokku – ka koos ATVga – napi mõnikümmend tuhat, ei piisaks nende müügist. Seal Harku järve taga elades on autod elementaarsed tarbeesemed ka veel. Tapja-tädikesed võiksid sitapritsimise sekka märgata ka ähvardava automaksu ümber tõusvat ja vajuvat diskussiooni – kuradi rikkurite hordid ei taha ju hakata ka automaksu maksma, sest ilma autodeta ei saa külasid elusatena hoida. Selles külas Võrtsjärve ääres, kus on mu mehe majapidamine, sisuliselt bussiliiklus puudub. Aga kahe kodu vahet liikudes – ja Pärnus varustusretkedel käies – pole lapsi-loomi-toitu-riistu mingil juhul võimalik kaubikuta liigutada. Ilmselt on Ralfi vanematel nende vanade autodega üsna sama suhe. Kui nende kodumaja maha müüa, poleks väikest Türgi sõdalast kuhugi tuua. Järelikult tuleks pesamuna koju liisida või mis?
Killer-kommarid oleksid samal ajal valmis meelega haigeks jääma, et haigekassalt ravikindlustus täiega kätte saada – kasvõi surnuna, aga minu-minu-minu! Tahaks kirsturaha ka eluajal kätte! Need uued väikesed eestlased, kes praegu sünnivad, on meie ainus lootus – need kõrgema taseme indigod ehk on praeguste põlvkondade jäledast mudamaadlusest üle. Seega praegu iga viimset kui ühiskassa senti väärt.
Seda teavad need, kes seisavad viljatusravi raha riiklikustamise eest – kuna kolmandik paare loomulikul teel lapsi ei saa, on ainus võimalus kestma jääda, loobuda mõttest, et laste saamine on luksus ja kapriis. Kunstlikult viljastatud kui eriti igatsetud ja teadlikult tahetud titad on iive, mitte luksus. Mida enam vigiseb koletädistik kunstliku viljastamise rahastamise vastu, vaagub ühe sündinud tite Türki jätmist, seda enam tekib tundub, et nii meelehaigel ja inetul rahval polegi vaja kesta.
Et kuidas see naine suisel aal Türki tohtis sõita? Sel ajal, kui ma neid sõnu kirjutan, on mu enese elutoas üle 30 kraadi sooja. Enne, kui Andrus Ansip söandas otsustada, et Türki lennanud ema pole kurjategija, konsulteeris ta Anuga. Anu võis ilmselt öelda, et nakkushaigused on ohtlikud küll, aga võibolla oli rasedal naisel, kelle mees pere elatamiseks Soomes rügab, hingeliselt hirmsasti vaja oma argipäevast ja rutiinist välja pääseda. Kasvõi järelmaksuga. Kes neid tundeid ei teaks? Ära siit! Kiiresti! Kohe! Küllap tulevasel emmel oli nii, nagu meil kõigil.
Ja suur osa meist on rasedana rännanud – mina käisin teist last oodates Arhangelskis ja Solovetsi saartel ning Uppsalas, kolmandat last oodates lendasin Kajaanisse ja Moksvasse. Neljas laps on üleüldse Tai Kuningriigis tehtudki. Made in Thailand. Jahtlaeva kapten Hillar Kukk, kes praegu kahemastilise Marthaga ümber palli seilab, tavatseb kõikvõimalike elujuhtumite puhul öelda: reisimine arendab. Reisimine kuluks hädasti ära neile, kes õelal ilmel bussipeatuses möödujaid jõllitavad, kauplustes üksteisele pähe astuvad. Paigaseisvad inimesed ei taju, et Maa on väike ümmargune ja suhteliselt ilus asi. Soikuvad-roiskuvad inimesed muutuvad tapakirglikeks ning alustavad genotsiidi maanteedel ja virtuaalset roimarlust kommentaariumides.
* * *
Armas tibatilluke Ralf, kes sa päris kindlasti saad väga suureks ja ilusaks inimeseks – igas mõttes – palju õnne Sulle sündimise puhul ikkagi. Tädi minister Maretil on õigus – sellest Türgi sõjast on tulevikus naljakas rääkida. Küllap kasvab ja paraneb su rahvas koos sinuga, nii et tulevikus enam pole nii õudne ja piinlik teada saada, mis rahvuskaaslaste peas ja südames toimub. Aga küllap Sa ise teadsid, miks Sa kõigist võimalikest just selle rahva oma rahvuskaaslasteks valisid. Püüdsid küll viimasel hetkel pääseda ja põgeneda. Aga ega Sind sinna Türki, kuhu Sa putkata püüdsid, ei jäeta. Sul oli küll õigus, et ilmselt on seal parem kui siin, sõnasõdivas konnatiigis. Aga ega saatusest ei pääse.
Kui mul oleks need sajad tuhanded, sõidutaksin su ise koju. Päriselt ka. Kohe. Kõhklemata. Sellepärast mul neid sadu tuhandeid ei ole ka. Ega see ei saa miljonäriks, kes heldelt jagab. Vähemasti olen ma Sulle öelnud, et kui oleks, siis annaks.
