Appi, hurraa! Varastatakse!
Klassikaline sedastus, anekdootlikus vormis ja elus kindlasti ka 21. sajandil. Pole kahtlustki. Vaid selle vahega, et kui mujal riikides kiputakse aeg-ajalt poliitikute ja parteide varastamishimu üle imestama või mõnd eriti ahnet tüüpi koguni kinni panema, siis mitte Venemaal. Ega ka Eestis - oleme me ju (paar lühikest hetke välja arvata) elanud viimased 300 aastat Vene kultuuriruumis. Kus, teadagi, varastatakse. Või mis mulje teile jääb, kui vaatame näiteks õiguskantsler Jõksi asjatuid pingutusi parteide rahastamist veidigi läbipaistvaks muuta?
Rahvakirjanik Mark Twainil oli poliitikute üle 19. sajandi lõpul veel jõudu imestada. Oma loomeperioodi viimasel kolmandikul ei kirjutanud Twain enam Sawyeri seiklustest ega vana hea Mississipi parvevedajatest, samuti lõuna väikelinnade romantilisest elust, vaid kippus laia labidaga USA poliitika kallale. Tema küünilised lühilood senati ja kongressi teemadel äratasid toona sealjuures laia tähelepanu - kirjanik pidas omi tükke kirjutades silmas täiesti konkreetseid indiviide, ehkki andis neile suures enamuses varjunimed. Ent kirjanduses oli toona veel jõudu, mille postmodernism (või post-postmodernism?) sealt on tänaseks ära kruvinud. Katsu sa näiteks pildikesega pealinna elust õiguskantsler Jõksile appi minna... Välja naeravad, muud midagi.
Twain muutus elu lõpu poole küll järjest kibedamaks (kirjanik suri 1910), ent säilitas ometi mingi usu, et õigetele asjadele osutades võib suurimaid vigu vältida. Ning oma pildikestes kongressist karjatas: „Kui kõik varastavad, mida siis teha?" Ja arvutas muuhulgas ka kokku, palju senatisse jõudmine toonases vääringus maksma läheb. Mitusada tuhat dollarit, leidis siis ehmatusega. Sel ajal kohutav hunnik raha.
Ent see hunnik andis märku ka muust: majanduse elavnedes tikub must raha nii või naa poliitikasse - ühesõnaga paratamatu. Ja ometi, leidis Twain, leidub alati paar-kolm inimest kes ei varasta või kes varguste uurimist nõuavad. Ainult et neid ei kuulata, sest Twaini aegne USA oli suutnud luua juba mõnusa poliitilise ringkaitse. Uurimine blokeeriti.
Just Twaini stiihilised ja meeleheitlikud karjatused meenusid mulle, kui lugesin õiguskantsler Allar Jõksi pingutustest tirida päevavalgele meie erakondade rahastamisskeem. Jõks on seda süsteemi korduvalt tauninud, märkinud, et tegemist on puntraga, mida pea võimatu lahti harutada ning pöördus nüüd - veel napilt enne valimisi - asjaga riigikohtusse.
Muuseas, Jõks on - nagu Twain ja venelased ajaloost - karjatanud „Varujut" viimased neli aastat. Ja muidugi tulemusteta. Asja uba selles, et vaevalt leidub ühtegi parteid, kes oleks lahkel meelel nõus laskma oma rahastamise läbipaistvust kontrollida. Rääkimata selle juriidilisest õigsusest.
Ma ei kujutagi ette, mil moel see võimalik oleks, kuid tean küllalt situatsioone oma teenuste-teenuseostu süsteemist pakkujate-ja parteidest ostjate vahel. Üks mu sõber, lehekujundaja, näiteks on vormistanud mitme partei poliitbrošüüre ja ajalehti. Vaid ühel korral on selle eest tasutud nii, et ka maksud makstud said. Muidu aga käib asi sõna otseses mõttes tänavanurgal: klots pihku ja asi tahe.
Nii. 202 miljonit krooni otsustati lahmides laiali jagada. Väga bojaarlik suhtumine: hei, minu mõisa matsid, roomake kohale, härra pistab pistise kaukasse ning edaspidi paluks olla vait ja mitte eriti kõvasti möliseda. Sealjuures on rahvaesindajad rääkinud, et tegu on rahva rahaga ja et mis oleks ausam, kui see - kama siis millisel moel, olgu või pistisena - Eesti elaniku taskusse tagasi satub... See on muidugi harukordselt libe ja loll jutt. Mitte, et „Appi, varastatakse", vaid „Hurraa, varastatakse!". Et üldiselt peaks rõõmus olema, kuna „riigil läheb hästi" ja „raha viiakse rahvale tagasi".
Kuidas muidu nimetada Savisaare telereklaami, kes avab mingi ukse näitab papist tiinet tuba ning teatab: olen tulnud seda pappi teile tagasi tooma... Nagu prohvet Maltsvet ja valge laev, mida muidugi ei saabunud. Loomulikult meenub seltsimees Savisaarest siinkohal paugupealt üks teine pilt 90ndate algusest, mil ta kangiga võilao ust kangutas ja kõigile mõista andis, et võid on meil küll, ainult et „pahad" on selle kodanike eest ära peitnud.
Riigikogu on lubanud kontrollseaduse küll vastu võtta, ent kõik käib nagu Mark Twaini hallidel elupäevadel - seda lihtsalt pole tehtud. Ja mäletame küll vabandusi, et aega vähe blä-blä-blä jne.
Nii et. Saadikud peaks justkui valija ees vastutama, mida nad ei tee. Kust ja palju valimisreklaamiks nutsu on kasutatud, keegi ei tea ja ei saagi teada. Sellesama varastatud raha eest on lõppemas uus kampaania „Usalda meid!" Sest teadlik kodanik peab ju valimas käima. Ja kui ei käi, siis pole ju teadlik? Kurat seda öelda oskab. Kui sa ikka ei tea, keda sa valid ja mida ta teeb, on suhteliselt raske ennast kasti juurde sundida. Peale selle - ons riigikohus suuteline ülbeks läinud kaalikatele üldse päitseid pähe tõmbama?
Nii kaua kuni parteide rahaasjadega kaasas käiv on järjest enam korruptiivne, midagi ei parane ja midagi ei järgne, vaid - vastupidi - poliitika kipub pigem situatsiooni kui mitte normaalseks, siis vähemalt mitte kõneväärseks hindama, peaks valija jääma rahule slõuganiga „Huraa, varastatakse".
Justament, nagu vihjas Mark Twain üle 100 aasta tagasi.
Või siiski mitte?
Siin tasuks ehk tähelepanelik olla ning mõelda nende pintsakutes udukogude üle, kes on „meie õuele õnne tooma tulnud". Ja vähemalt hullemaid neist boikoteerida.
