Ära joo Riia Palsamit!
Seda kahjurõõmu, tunnistagem endale, tunneb ühtviisi nii parteipoliitik, kes end püünele sättides heasse tujju sattub kui ka viimane Kopli liini kodutu, kelleni uudistevoog Riia märatsemisest kaude jõudnud on.
Ma ei hakka siinkohal moraliseerima kahjurõõmu olemuse üle, ammugi mitte otsima süüdlasi Läti arengute taga, kes personaalselt vastutust kandma peaksid. Tahaks hoopis eelhoiatada, et Pariisi banlieux'de ja Ateena akropolitaguste tummade masside irrartsionaalne vägivallapuhang võib teatud halbade asjaolude kokkusattumisel ka meid ees oodata. Sisemiselt tugev riik peab valmis olema ka seda mustavõitu stsenaariumit käsitlema.
On öeldud, et Läti laamendusöö põhjuseks on rahva ja poliitilise eliidi võõrandumine, mis langes kokku majanduslike raskustega. Samuti, et Läti poliitiline süsteem ja põhiseadus ei sisalda tööriistu kriisiolukorra leevendamiseks. Kui majandusraskusi on võimalik enam-vähem arusaadavates mõõtühikutes kirjeldada, siis poliitilise võõrandumise standardmõõtu maailmas käibel pole. On vaid ennast sotsiaalteadlasteks nimetavate inimeste erinevad emotsionaalsed hinnangud. Mis omakorda on ehk nn massidele arusaadavamad kui majandusteooriad ja kassavoogude juhtimise praktilised aspektid. Sellele teadusliku mõtlemise seisukohast olulisele puudujäägile vaatamata on võõrandumise emotsioonil küllalt suur tähtsus ühiskonna elus.
Eesti olukorra vaatlemisel torkab silma, et nii valitsus kui arvamusliidrid (Indrek Neivelt, jne) hoiatavad majandusolukorra senisest kiirema halvenemise eest ja soovivad ühispingutust vastuabinõude sõnastamisel ja rakendamisel.
Eredalt torkab ka silma, et erakonnad ei ole võimelised ühispingutuseks. Näiteks Keskerakond on asunud maksumaksja raha kulutama plakatikampaaniale, mis nende poliittehnoloogide arvates aktiviseerib selle erakonna toetajaid. Küllap on tehnoloogidel õigus, et aktiviseeribki. Samas võiksid need tehnoloogid sõnastada enda ja oma peremeeste jaoks ka ilmse tõe, et sihitaksegi üksnes väga väikese ajumahuga publikumi, kellele keerulisemad laused parimagi tahtmise korral mõistetamatuks jäävad. Olgu siis keelebarjääri või vähese vaimse võimekuse tõttu. Tähtis on antud juhul tähele panna, et ligi 30 % toetusmääraga erakond on ennast juba asetanud väljaspoole konsensuse otsimise protsessi. See on küllalt suur hulk toimiva demokraatia kohta, kuid samas annab see arv ka lootust. Sest toimivas demokraatias (ja Eesti seda on), ongi olulisemates otsustes tarvis 2/3 nõusolekut ning seadusandluse, majanduse turgutamise ning muu valitsemisega saab edukalt edasi minna.
Paraku ei ole domineeriv 2/3 veel oma plaanides karjasekirjadest ja manitsustest kaugemale jõudnud. Muidugi, ka sel tegevusel on oma tulemus. On ehk lootust, et kui 2007 aasta valimisjärgses õhustikus ei suudetud sõnumit peatsetest raskustest omaks võtta ja elektoraadini viia, siis nüüd ehk õnnestub õigeaegse manistemisega vähemalt mingi valmisolek ühiskonnas tekitada, et sellelt põhjalt strateegiliste ühistegevusteni jõuda.
Aga selleski vallas on üks suur eeldus täitmata. Nimelt peaksid manitsejad olema usutavad. Usutavuse eelduseks on läbi aegade olnud ka isikliku eeskuju komponent. Viimast aga ei märka.
Pikemalt peatumata Riigikogu liikmete palga külmutamise üle käival juriidilisel ekvilibristikal, osutan pigem et minu jaoks on kurjakuulutavaks märgiks haudvaikus ühe teise meetme ümber. Nimelt on parlament vastu võtnud seaduse, et alates järgmisest koosseisust on igal parlamendiliikmel ka oma tentsik. Ise nad hüüavad seda seaduses küll vist nõunikuks või personaalabiks. Tõepoolest, sääraseid ametimehi eeskujudena leidub nii mõnegi riigi parlamendis. Ka on võimalik kirglikult rääkida kui palju ikka parlamendiliikmel tööd on ja 7x24x356 tehteid teha.
Kuid ma meenutan, et meil majandus ei kasva. Meenutan ka, et nende 101 tentsikukoha täitmine toimub üksikutele eranditele vaatamata ikkagi vaid parteilise lojaalsuse kriteeriumist lähtuvalt. Aga tõsta keskmisest kõrgemale palgale 101 noorparteilast, kelle ülesandeks on ülemuse kingade viksimine, portfellikandmine ja tema eest interneti kommentaariumitesse anonüümsete lolluste kirjutamine? On's see ikka jahtuva majanduse oludes ainuke parteilise tööpuuduse likvideerimise meede? Ja kui ongi, kas see on üldise õiglustundega kooskõlas või mitte?
Kui ehk mitte (kordan, et emotsiooni mõõtmine pole üheselt mõistetav), siis esmajärgus muutkem see perspektiiv ära. Sest mantraks on, et üksnes efektiivsema tööga ja ühise pingutusega toome oma riikluse majandusliku tsükli kasvufaasi algusse. Mitte N. Liidu stiilis kunstlike töökohtade tekitamisega ning ammugi mitte rihmapingutamise jaotamisega viisil, et partokraadid lasevad lõdvemaks, rahvas vaadaku ise. Ja vist vaatabki, sest Rainer Nõlvak on lubanud kevadel suured kärajad kokku ajada. Ning neist saab kindlasti mingi parem jook kui Riia Balzam.
