Ärge naerge Andrus Ansipi üle!
Ta kõneles traagilise, kohati murduva häälega valitsuse eelarvepoliitikast, mis ründab kõige kaitsetumaid ja kõige nõrgemaid. Viimastele aga on tema ja Edgar Savisaar pühendanud kogu oma elu, et väetid tunneksid end hästi. Miks säärane kontrast mulle imponeeris? Sest see oli grotesk kõige arenenumal tasemel.
Viimasel ajal on vist väetitega midagi lahti ja Esimees ei tunne ennast enam kindlalt. Sestap tuleb emamesilasel demonstreerida ka hierarhilisele ja üht Sitsiilia rahvaorganisatsiooni meenutava kombestikuga keskerakonnale, et Don ei ole väeti ja tal on palju raha. Järelikult ka võimu. Olles taastanud parteidistsipliini ja kõrvalekaldumatu kuulekuse, vaat siis saab hakata massidele jälle jama ajama.
Viimasest pole puudust olnud. Küll on kavas blitzkrieg Tallinnaga piirnevate valdade ühendamiseks ajalooliselt õiglaseks eluruumiks, küll hõisatakse plaanist munitsipaliseerida Hansapank, et majanduslik õitseng saaks Tallinnast alates valguda üle meie kogu planeedi. Arsenalist veeretati taas välja ka vana hea tsirkusehobune -- rahvaküsitlus: sedapuhku siis teemal kas linnaosavalitsused või Linnateater... Ja kui esimees ise väsitavast päevatööst õhku ahmima jääb, kõlab teise viiuli Vilja vaikne vigin, et kõik asukad Eesti Vabariigis, kes eesti kodakondsust ei oma, oleksid ometigi teretulnud Euroopa Parlamendi valimistel oma kaalukat häälepanust andma.
Muidugi võib miljon korda korrutada, et opositsiooni asi ongi kritiseerida ja esitada ulmelisi seisukohti, kuna teha ta muud ju ei saa. Nõustudes kriitikategemise kohusega, tahan siiski märkida, et see asi võiks ju siiski püsida mingigi hea maitse piirides. Paraku, kui närv on väga must ja meel mõru, siis maitseküsimustele tähelepanu ei pöörata.
Tegelikult ongi Tallinna linnavalitsusest lähtuv selline torm veeklaasis, mille mõju klaasist väljaspool olevale elule on marginaalne.
Sest muud Eesti erakonnad, nii valitsuse kolmik kui ka opositsioonilised rohelised ja rahvaliitlased, on näidanud üles harvanähtavat tublidust oma kihi- ja klannihuvide taltsutamisel ning põhimõtteliselt saavutanud ühiskondliku leppe ühe astme. Ja-jah, ma pean silmas kavandatud eelarvekärpeid, mis esmajoones vajalikud tulude ja kulude tasakaalu ajamiseks. Selle protsessi juures olid küll vähesed, ka valitsuskabinetis soleeris nii mõnigi minister ettepanekute vastu, kuid ilma kahtluseta kinnitatakse need plaanid Riigikogus.
Kindlasti on selle kokkuleppe üht või teist aspekti võimalik kritiseerida ning kindlasti pole ta ideaalne ei teoreetilise analüüsi ega ka praktilise majanduskasu vaatevinklist. Kuid on paar tunnust, mis teevad paketi optimaalseks. Esiteks oli see ainus asi, milles on kokku lepitud. Ja teiseks, et kokku lepitud on kiiresti ja selgel solidaarsusprintsiibil. Kõhnuma peavad kõik ja vastutust tasakaalumomendi saavutamise eest kannavad kõik koos. Puudub reformierakonna tüüpiline ülbus, et nemad peavad oma saama ja teised lakkugu panni. Võimalik, et ma lihtsalt ei tea kõiki detaile ja see siiski miskis edasises käitumises ilmneb. Aga hetkel ei ole näha. Puudub ka sotsiaaldemokraatlik no pasaran moment. Vastupidi -- töövõtjate erakond on hoidunud kiusatusest padusotsialismi hüpata ja teinud riigitarku kompromisse.
Kui selle kokkuleppe realiseerimine õnnestub, pole loodud lihtsalt ühte vältimatut eeldust riigi majandamise kontrolli alla saamiseks, vaid midagi palju enamat. On taasleitud kultuursema poliitika ajamise viisid, mis omakorda tugevdavad demokraatiat. Kitsa omakasu ja partokraatia huvide esiplaanile seadmise asemel on taasleitud tõde, et lubadusi peab pidama ja kokkuleppimine on etem kui pidev kõigi sõda kõikidega. Kui need põhimõtted poliitikas ka edaspidi kehtivad, siis võime keskerakonna destabiliseeriva rolli varsti minevikku kirjutada ning vähesed selle ridadesse kuuluvad korralikud inimesed leiavad väljundi normaalsetes erakondades. Kesk-i ajalooliseks teeneks jääb Eestisse nõukogude perioodil migreerunud inimeste enam vähem adekvaatne esindamine poliitilisel tasandil, mis vältis äärmuslikumate rühmade tekke. Tõsi, see teene polnud tahtlik, venelasi oli Savisaarel tarvis üksnes oma marksistliku võimuvertikaali loomise jaoks, aga välja kukkus teisiti.
Lõpetuseks lisan, et kuigi käimasolev kokkulepe võib maksta Andrus Ansipile populaarsuskaotuse lisaks ka peaministri positsiooni, oli tema esinemine kärpekokkuleppeid tutvustades hea ja pädev. Ta sobis sellesse kõikumatu sõnumiga, ta oli piisavalt pädev detailides ja veenev selles, et enam parteilist pulli niisama naljalt ei tehta. Ma tean, et tema üle naerdakse ühtviisi Sillamäel Vähi juures kui ka paljudes reformierakonna „valgustatud" õukondades. Asjata. Võimalik, et see oli samm, mille pärast Ansipit hiljem ajaloos riigimehena kujutatakse.
Võimalik on muidugi vanade tavade juurde minna. Sel juhul mäletatakse teda kui meest, kes lubas kilplased viie rikkama rahva sekka, aga ei suutnud lubadust pidada. Aga rahvast, kelle valimisotsused olid kantud soovist saada viie rikkama hulka või lihtsalt Savisaartelt iga kuu 25 tonni puhtalt kätte, hakatakse mäletama lollakana. Sest just nende lubaduste pealt valiti 59 riigikogu liiget Ümardatult 60%.
