Argo Tuulik: Kaevur, kraanajuht, sõdur, spioon
Kindlasti teavad paljud näiteks mõnda jõmmide seltskonda, kus on üks imelikult intelligentne tüüp. Sedasorti sell, kellele meeldib oma karmist ja dressilisest ümbruskonnast hoolimata näiteks lugeda, joonistada või savikujukesi voolida. Enamasti on sellistel tüüpidel kaks võimaliku tulevikumaatriksit. Esimene on see, et nad laksutavad liiga palju lõugu, arvavad liiga valesti ning “omad” pöörduvad nende vastu ja asi lõpeb sellega, et näiteks Pühajärve Beach Party’l löövad sõbrad tal hambad kurku ja pärast temaga enam ei suhtle. Teine variant on see, et ta hakkab oma sõpradele vaikselt närvidele käima ning ta phase’itakse tasapisi välja. Nii käib see jõmmide puhul.
Minuga oli lugu hoopis teistmoodi. Sattusin umbes 15aastaselt loomeinimeste ja boheemlaste seltskonda. Mu uued sõbrad olid inimesed, kellest peaaegu igaühel oli mingi loominguline anne. Seal oli tulevasi kirjanikke, muusikuid ja kunstnikke. Minul endal aga ühtegi sellist selget talenti ei olnud. Jah, mulle öeldi vahel, et your’e a funny guy, sa peaksid Pikrisse kirjutama, aga mul polnud ühtki konkreetset annet, mille kohta oleksin arvanud, et vot, sellega hakkangi endale tulevikus leiba teenima. But that was all right. Arvasin alati, et minu eriline anne avaldub lõpuks ja edasi on asi juba lihtne. Nõnda arvasin ma 16aastaselt, praegu hakkab mu 27. sünnipäev vaikselt kätte jõudma ja mu eriline anne pole ennast ikka veel kätte andnud.
Kui ma vanemaks sain, tekkis rinda mingi kummaline igatsus. Mingi imelik rahutus ja soov, mida oli tollal raske sõnadesse panna. Nüüd ma saan aru, et see oli igatsus konkreetse identiteedi järele. Soov olla midagi enamat kui lihtsalt Arks — ilgelt lõbus sell.
Kunagi, kui meie kemmerg Rännaku puiesteel kinni jooksis, pidime probleemile kiire lahenduse leidma. Ei jäänud muud üle, kui trossipoiss tellida. Trossipoiss tuli kohale, oli keskealine vunts. Ma istusin lummatult ja ahelsuitsetasin, vaadates, millise vilumuse ja graatsiaga see mees oma tööd tegi. Teate, miks näevad action-filmide tulevahetused nii kõvad välja? Sellepärast, et need tüübid ekraanil ei vusserda. Nad ei tulista endale kogemata jalga, ei unusta laadida ega hoia relva valepidi käes. Nende filmide kangelased on professionaalid, kelle iga liigutus on lihvitud täiuslikkuseni. Pide pessa, klikk! Kuul rauda, laks! Kukk vinna, plõks! Kirbule! Nätaki! Fakt: mingi asja profilt tegemine näeb rets välja. Täiuslik teadlikkus oma liigutustest, imeline sihikindlus, kontsentratsioon: absoluutne, kehakontroll: perfektne. Näha oma ala tõelist meistrit töötamas, on puhas nauding. Hüpnootiline värk.
Ühesõnaga, vaadates kuidas 700-eeku-tunnis-vunts seitsmemeetrise vibrotrossiga meie sitamaja lahti pumpab, tabas mind tõeline valgustushetk. Oskused — Amet — Identiteet. Hakkasin mõistma, millest olin puudust tundnud.
Järgnevate kuude jooksul, kui oma tulevase ameti peale mõtlesin, jõudsin läbi kaaluda pika nimekirja võimalikest ametitest: metsavaht, mölder, võõrleegionär, taskuvaras, uuriv ajakirjanik, kollane ajakirjanik, põhja käinud ajakirjanik, medschool drop out ja söekaevur.
Regulaarselt nagu vanaisa seinakell käisin iga päev sõprade juures kohvitassi taga oma tulevikuplaane arutamas. Paraku olin oma elus tol hetkel paigas, kus keskkooli lõpetamine oli absoluutselt võimatu. Ma lihtsalt ei saanud seal käia. Liiga kürb oli. Pärast mõningatest õhtukoolidest väljakukkumist lükkasin paberid sisse merekooli, kokakooli, aianduskooli ja polütehnikumi. Sain sisse ja läksin esimesel septembril sõbra juurde Nintendoga mängima. Run, Mario, run! Run like the wind!
Kuigi haridusredel tundus mulle tol hetkel ronimiseks liiga kipakas, hakkas mu alateadvuses siiski kujunema arusaam sellest, millega ma tahaksin tulevikus tegeleda.
Mu isa on kuldsete kätega mees. Ta ehitas juba 13aastasena mingitest veneaegsetest pesumasinajuppidest raadio, millega kuulis Stockholmi, ning sellise numbriketta, mikri ja kõlariga seadme, mille sai ühika taksofoni väljuvate kõnede juhtme külge ühendada ja tasuta helistada.
Mina jälle olen paraku selle koha pealt eluaeg tema täielik vastand olnud. Aga ilmselt ongi nii, et see, milles ise kõige sitem oled, avaldab kõige rohkem muljet. Mind hakkas tehnika huvitama. Alguses tundus mulle lihtsalt, et eriti butch on teada, kuidas röster, föön või neljasilindriline boksermootor töötavad. Butch selles mõttes, et kihvt, kui iga täiskasvanud mees selliseid asju veidi mõistab. See on elementaarne. Nagu kaklemine või tantsimine. Sa pead neid veidi valdama.
Mida rohkem ma sellesse süvenesin, seda enam see mind lummas. See on vapustav. Kas teate, milline inseneritehniline ime on näiteks vana ja roostetav 87. aasta Ford Sierra, mille saate auto24.ee kaudu 300 euro eest osta?
Kas teate, et selles on üle 6000 liikuva detaili, mis töötavad üksteisega täielikus harmoonias? Kas teate, et temperatuur selle auto malmsilindrites tõuseb 2500 kraadini ja rõhk 40 atmosfäärini? Kas teate, mitmest erinevast termokeemiliselt töödeldud terasest koosneb selle romu sisemus? Ja see on veerand sajandit vana Sierra, mitte mõni tänapäeva premium-klassi auto.
Ühesõnaga, mul tekkis täielik vaimustus inimese parima sõbra, automobiili vastu. Ja pärast ebaõnnestumisi muudes koolides tõukasin ma paberid sisse autotehniku erialale. Esimesel septembril tõmbasin kummiga “kiisu” lõua alla ja läksin kohale. Aktus oli liigutav. Räägiti ambitsioonidest, eestlusest ja tulevikust. Ma nutsin. Salaja.
Igatahes olen ma autotehnikat õppinud nüüd juba pool aastat and I’m loving every moment of it.
See on muidugi vale. Ma ei armasta tegelikult pastakaga sfinksi joonistada või bioloogia tunnis rakuehitust õppida. Mõni parema kujutlusvõimega inimene võib ju küsida, et kas pole rakus toimuv elutukse äärmiselt sarnane mootori töötaktiga, but I don’t see it. Kuna omandan oma tulevast ametit aga põhihariduse baasil, on need ebamugavused vältimatud. Mis aga eriala puudutab, siis that I’m really loving. Kahju, et ma selles nii hiilgav ei ole, kui unistasin. Aga sellest tähtsam on tunne, et olen leidnud asja, millega ma päriselt ka tulevikus tegeleda tahan.
Ja mõte, milleni tahtsin jõuda, ongi see, et inimese enesemääratlemise seisukohalt on äge, kui tema nime ees on tiitel. Tuletõrjuja, poeet, timukas, piraat, kopamees, ämmaemand, nukumeister, oraakel või tikkude õigekspanija — vahet pole! Äge on ju öelda, ma olen Mati, ma olen rokkar. Veel ägedam on öelda, ma olen Mati, ma olen kardsepp ja mulle meeldib rokk. Mõnus on ennast skilli kaudu identifitseerida.
Igatahes, Amet — get one today!
Argo Tuulik (26) on kutsekooli õpilane.
Kirjaviis muutmata.
