Armin Kõomägi: Inimkonna hümn. Sõnad Valdur Mikita, viis Arvo Pärt
Valdav enamik minu sõpradest ja tuttavatest ei olnud traditsioonist aastavahetusel hümni mängida teadlikud. Ka ma ise ei olnud. Selles valguses tundub hümniskandaal üllatav. Kuigi ei peaks. Maailm, kuhu lisandub igal aastal üle 80 miljoni uue inimese, on kattumas kirglikkuse looriga. Ning kirglikud, tuleb välja, on kõik. Ka meie, eestlased, vaatamata kliimale ja distantseerumist soodustavale demograafiale.
Maailmas on ligikaudu 200 riiki, igaühel neist oma lipp, vapp ja hümn. Selline sümbolite kolmainsus on seega osa mingist üleilmsest vaikivast kokkuleppest. Et kui on riik, siis peavad tal olema need kolm atribuuti. Ent näiteks sellist kokkulepet, et hümnil peavad kindlasti olema sõnad, ei ole. Nelja riigi hümnil sõnad puuduvad. Kõik nad asuvad Euroopas. Nii et hümn ei pea olema kiidulaul, see võib olla ka lihtsalt üks patriootlikult kõlav muusikapala.
Hümniskandaali järellainetuses mõtlesin, mis viib kokku sellised kaks asja nagu kalendaarne aastavahetus ja Eesti Vabariigi riigihümn. Kas see sekundipikkune hetk, kus üks aasta vahetub teisega, omab mingit märgilist tähendust meie riigi ajaloos. Või on vastupidi meie riigil anda sellesse hetke oma unikaalne ja uhkusest pakatav panus. Minu teada mitte. Aastavahetus on sündmus, mida tähistatakse laialdaselt üle kogu maailma, olenemata kultuurist või religioonist. See on inimeste tähtsündmus, seotud vana minekuga, uue tulekuga, lootusega paremale homsele, milleks peetakse järgmist 365 päeva.
Hiljuti, ühel firmaüritusel, väljendas üks minu kolleegidest tugevat nördimust hümni ära jäämise osas aastavahetuse teleprogrammis. See oli kirglik. Ja see ei piirdunud vaid hümniga. Hümniskandaal kõlas kui viimase tilga kaeblik sulpsatus kannatuste pilgeni täis karikasse. Ta leidis palju laiduväärset paljudes valdkondades – meie riigis kisuvad asjad vägisi kraavi poole. Kardetavasti lõplikult. Ta rääkis valmidusest emigreeruda, asuda elama kuhugi eemale, kuhugi, kuhu teated Eesti allakäigust ei kosta ja kus taevas muigab muretu päike. Ta kujutas end ette elamas võõral maal, loobudes seejuures integreerumast uude ühiskonda, mis ilmselt pole Eestimaast sugugi parem. Sest maailm on ikkagi persekursil. Jäägu siis vähemalt päike ja soojus kaunistama seda viimset sõitu.
Sellele näitele tuginedes küsisin endalt, kuidas on ikkagi võimalik nii kiiresti alla anda. Alistuda, kui kasutada Houellebecqi väljendit. Mis on see, mida me eestlastena ikkagi tõeliselt vajame. On see hümn või on see päike. Või midagi muud. Miljon muud asja, mida väidetavalt kodumaa enam ei paku või pole kunagi pakkunudki. Ma ei teeks ühest näitest mingeid suuremaid järeldusi, aga kuna olen viimaste aastate jooksul kuulnud jalga laskmise mõttest nii mõneltki inimeselt, siis arvatavasti siin midagi ikka on.
Mitu pikka-pikka paid on eestlastele teinud Valdur Mikita oma viimastel aastatel välja antud raamatutega. Neid raamatuid lugedes kogeb eestlane omal nahal, mis tunne on sülle võetud kassipojal, kui teda kurgu alt sügatakse. Tundide viisi. Ja see on uus ning kaua igatsetud tunne, mille tõestuseks arvukalt tänulikke lugejaid. Kui laulupidu ja hümn liidavad meid suureks, siis raamat (mida loetakse ju üksi, mitte üheskoos laiade massidega) ei kasvata meie mõõtmeid, vaid annab meie algosakesele nii vajaliku meele- ja enesekindluse. Selle, millest eestlasel sageli puudu on. Aeg näitab, aga ma ei imestaks, kui kunagi ületaks Mikita paradigma oma tähtsuselt nii trikoloori kui hümni. Sest viimased kaks on väikeste erinevustega kõigil rahvastel, aga esimene ainult meil.
Kunagi, veidi ärevamatel aegadel arutlesime sõpradega viiekesi, kuidas keegi meist käituks idanaabri rünnaku korral. Kaks olid valmis lahingusse tormama, üks emigreeruks, kaks lisaksid oma panuse tagala tegemistes. Kui neilt täna uurisin, kui hästi nad tunnevad meie hümni sõnu, siis piirdusid teadmised paari esimese reaga. Üks neist, kes ohu korral lahingusse tormanuks, ütles, et hümnist ei saa ju täpselt aru, seal on mingid imelikud sõnad, mida keegi enam ei kasuta. Ning siis veel see kaitsepalve jumalale, kellele laulus pannakse lootusi, mida reaalsuses oodatakse Natolt ja Euroopa Liidult. Ning kui arvestada, et täpselt sama jumala poole pöördutakse ka idanaabri hümni sõnades, siis hakkab taevaisast vaata et kahjugi. Nii osavalt on ta rahvaste poolt kahvlisse aetud.
Patriotismil võib olla tuhat nägu. Üks neist ümiseb palmi all „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm…“, teine sihib rindeliinil sissetungivat vaenlast ega tea hümnist ööd ega mütsi.
Jõudsin mõttele, et miks ei võiks aastavahetusel sadadest telekanalitest ja raadiojaamadest üle kogu maailma kõlada inimkonna hümn. Kuna aastat vahetavad peaaegu kõik, siis oleks ju igati sünnis sel puhul kaasa laulda meie kõigi ühist laulu. Sellist, mis ei tõsta esile ühtki rahvast või riiki eraldi, vaid otse vastupidi, prooviks neid kõiki ühendada. Sest mis seal salata, iga uus aasta laotab inimtsivilisatsiooni ette üha pikeneva nimekirja globaalsetest keerukustest, mida mööda me üheskoos astume (kandes smokingeid, kleite, riideräbalaid või niudevöösid) nagu naeruväärsetest staaridest koosnev liik punasel vaibal.
Ma ei tea, kas ÜRO esindab kogu inimkonda, aga kõik riigid on vist selle liikmed küll. Kunagi ammu, täpsemalt aastal 1971, tellis tollane peasekretär laulu, mida nimetati ÜRO hümniks. Aktiivsesse kasutusse pole seda paraku võetud. Ei teagi, miks. Äkki inimkond kui selline eksisteerib ikkagi vaid paberil, mõnes dokumendis, aga tegelikkuses mitte. Vähemalt esialgu. Proovin siin vabas vormis edasi anda selle hümni sisu. Lugu algab kõrgendatud meeleolus, kutsutakse inimesi üles vaatamata oma erinevustele siduma end laulus ühte, olema üksteisele vennad, mitte võõrad. Edasi hoiatatakse surelikke sõna kui instrumendi eest. Sõna oht on selle võimalik valelikkus. Kui öeldakse „rahu“, võib see tähendada sõda. Aga meie laul ei tunne valet, saagu rahumuusikast uus paradigma. Vahepeal käib jutt kellast, mis muudkui tiksub tikk ja takk. Lõpus kõlab lootus, et inimkonna kõlav teekond jätkub igavesti nagu igavese laulu igavesed noodid, jõudes viimaks oma sihini, kus kurbusest on saanud rõõm, kus meie saatuseks on vabadus, arm ja üllatus.
Mõtlemapanevad sõnad. Eriti see tikk ja takk, ning kõige lõpus ootav üllatus. Positiivne või negatiivne, seda ei tea keegi.
Lõpetan üleskutsega. Miks ei võiks meie, väike eesrindlik laulurahvas, kelleks ju end peame, pakkuda inimkonnale välja hümni, mis ei jääks riiulisse tolmu koguma, vaid mida lauldaks kõikides keeltes üle kogu maa. Igal aastavahetusel. Ja mitte mingist kohustusest ega planetaarsest patriotismist, vaid üksnes seetõttu, et see on ilus, lihtne ja juhatab kätte vastutusrikka teeotsa kogu planeedi harmoonilise tuleviku poole. Sõnad Valdur Mikita, viis Arvo Pärt.
