Sellist plaani on kaalutud ja kaalutakse mitmes muuski riigis, aga enamasti takerdub see passiivsuse, bürokraatia ja hariliku lühinägelikkuse taha. Mõnel pool on projekt siiski tõhusalt ellu viidud. Saksamaa Liitvabariigis loodi keskvalitsuse kommunikatsioonile ühtne nägu peagi pärast Saksamaade taasühinemist, Hollandis lõppes protsess mõni aasta tagasi. Ja edumeelse disainimaana on Holland end kehtestanud ka laiemalt. Riiklik logo ja moderniseeritud visuaalne identiteet on oluline osa sellest.

Konkursi žürii oli toimiv ja professionaalne – koosnes pooleks riigiametnikest ja disaineritest, erialaliitude esindajatest. Kavandid esitati anonüümselt, kogu protsess toimus kiiresti ja asjalikult: leiti kolm võidutööd, millest lõpliku logo kujundamiseks valiti välja kavand märksõnaga Prima Vista. Olin siiralt rõõmus ja üllatunud, et minu töö, äärmuslikult lihtne ja oma funktsionaalses ülesehituses pigem tõhus lähteülesande lahendus kui suur kunst ja loominguline palang, konkursi võitis. Olin viimase hetkeni kahelnud, kas võiduajamisest üldse osa võttagi – õige vastus tundus liiga lihtne.

Siinmail harva nähtud üksmeeles oli uuele ühtsele logole üleminekuks valmis enamik ministeeriume, oma selget toetust väljendas pressikonverentsil peaminister ja ka president surus möödaminnes sõbralikult kätt: hea logo! Asusin tihedas suhtluses riigikantseleiga kavandist tule- ja lollikindlat lõplikku versiooni kujundama.

Aga kui käed olid surutud ja klaasid kõlistatud, selgus et Väel on ka oma Tumedam pool. Stenbocki maja katakombidest astus välja Ametnik ja hoidis käes Seadust. Ta oli nõus rääkima pori roosamannaks, laskma juristidel kontrollida eestikeelsete tegusõnade tegelikke tähendusi ja omistama žüriiliikmetele tagantjärele väiteid, millest need kuulnudki polnud.

Algul tundus asi naljakaski, aga pärast kolmandat täiendatud kavandite esitlust ja Toompeal seisukohtade kaitsmist sain aru, et oleme vahetanud valdkonda: graafilise disaini ja avalike suhete asemel olen sattunud keset mingit hämarat võimuvõitlust ja arusaamatut jonni. Ametnik on asunud ennast kehtestama ja oma ametikohale kui sellisele mõtet otsima. Ja tal näib oma asja ajamiseks olevat tõesti väga-väga palju vaba aega.

Kord selgub, et ühtse logo kasutuselevõtuks on tarvis muuta vapiseadust, siis jälle, et logo kui sellist ei tohigi ülepea kasutada, sest sellist sõna ei ole kõnealuses seaduses mainitud. Vahepeal leiab Ametnik, et logo on liiga sarnane ühe välismaise käekotifirma logoga või et lähteülesande sõnastuses on algusest peale olnud andestamatud vead. Värskeima väitena ei saavat me kilbita vapilõvisid kasutada seetõttu, et selle vaidlustab tõenäoliselt Inglismaa jalgpalli assotsiatsioon (The FA). Samas, kummaline küll, The FA logol on lõvid vastupidi just vapikilbi taustal.

Püha sõda?

Ei aita arusaamatut vastutöötamist ohjeldada ka žürii esimehe professor Ivar Saki ja teiste žürii disaineritest liikmete Ilona Gurjanova ja Kalle Toompere Eesti disainerite liidu, kujundusgraafikute liidu ja kunstiakadeemia nimel tehtud ühispöördumine, mis seletab veel kord lahti erinevused vapi, logo ja embleemi vahel, kinnitab valitud kavandi vastavust lähteülesandega, toimivust valitsusasutuste tunnusena. Ega ka suhtekorraldajate liidu kiri riigisekretärile ja peaministrile, milles kutsutakse üles üksmeelele ja lihtsalt tervele mõistusele – jonni ajamine tagatoas jätkub, kogub isegi tuure.

Vastukaaluks tellib Ametnik eksperdiarvamuse Priit Herodeselt kui heraldikaspetsialistilt ja Trivimi Vellistelt kui Eesti lipu seltsi esimehelt. Ja loomulikult kirjutavad Herodes ja Velliste oma valdkonna seisukohalt õiget juttu, aga paraku kirjutab üks heraldikast ja teine lipust, mitte aga logost või riigi ja selle valitsusasutuste kommunikatsioonist ja turundamisest. Ja nõnda edasi.

Soovitaks siinkohal Ametnikul riigikantselei nimel küsida eksperdiarvamust ka Aleksei Turovskilt kui tuntud zooloogilt – kindlasti saaksime palju põnevat teada lõvide jahipidamisviisidest. Ja luuletaja Contra kirjutaks riigivappide teemal paar tabavat värsirida. Aga valitsusasutuste ühtse logo asjus see meid palju edasi ei aitaks.

Kas see kõik peakski mulle enam korda minema või mitte? Olen ju logo ja sellega kaasneva kasutusjuhendi valmis joonistanud, töö eest tasugi saanud. Nagu ikka: mooramees on oma töö teinud, mooramees võib minna. Aga paraku olen ma rumalalt isamaaline inimene. Ja kõik see, mis puudutab Eestit, läheb mulle tahes-tahtmata vägagi korda. Lapsena sai tunde vanast entsüklopeediast Eesti Vabariigi vappe, lippe ja embleeme uuritud ning legodest soomusrong võitis kõik lahingud elutoa vaiba idapiiril.

Lahendusest, ilma jonnita

Siinkohal tahaks avalikult arutada: kuidas umbseisust edasi minna, mis oleks lahendus? Lihtsaid lahendusi on kaks. Esimene ja kõige tavapärasem oleks lasta algatatud protsessil ametnike töölaudadelt sahtlitesse liikuda, üldsuse tähelepanul hajuda, senised kulutused kahjumisse kirjutada ja mõne aasta pärast kogu protsessiga uuesti pihta hakata. Sest ühele või kahele riigiametnikule on vastumeelt oma ütlemistest taganeda. Kaotaksime rahas ja ajas, aga võidaksime jonni jõu tõestamises.

Teine lahendusvariant oleks käed üles tõsta ja leppida sellega, et mitte keegi ei võida ega kaota siin isiklikult mitte midagi – et tähtis on vaid see, millest võidab Eesti riik. Ja kindlasti ei võida keegi meist ühe põhjalikult ja korralikult ettevalmistatud mastaapse algatuse ärasösserdamisest.

Oleme juba üle väga suure koera saanud, katsume nüüd kuidagi saada ka üle ta nudi saba! Lõpetuseks ja meeldetuletuseks veel kord: kõik eelnenu ja siin toimuv ei puuduta tegelikult ei riigivappi, selle etaloni ega seda kaitsvat seadust – see puudutab ühte logo, mis aitaks valitsusasutustel oma kommunikatsiooni tõhustada ja selle kulusid vähendada, toetaks positiivsemat poolt Eesti rahvusvahelisest kuvandist. Praegu on korraga kasutuses 70 logo ja see ei kõla just eriti mõistlikult.