Asko Künnap: Mõtlemisvõime restart. Kuidas koolitada pahaksläinud ametnikke
Riigiametnikel on kalduvus varem või hiljem pahaks minna – nõrgeneb reaalsustaju, tõuseb põhjendamatu enesehinnang, mälu muutub valikuliseks, jättes kõrvale need seadusepügalad, mis ei meeldi, ja tõstes altarile sellised, mis parasjagu konteksti sobivad ja isiklikke huve toetavad. Raskemal juhul hakkab moonduma ka keelepruuk ja käekiri, pilk kaleneb ja kalastub, nägemisväli aheneb, analüüsi-, eriti eneseanalüüsi võime lülitub pikkadeks ajavahemikeks täiesti välja. Eriti kerge on selline riknemine tabama ametnikke, kes on kroonu leivale jäänud liiga kauaks, üle seitsme saatusliku aasta, ja kes ei ole vahepeal erasektoris töövõtja või tööandjana kätt valgeks saanud.
Me võime sellist rotistunud ametnikku käsitleda nii olude ohvri kui teadliku kurjategijana. Dilemma on sarnane igasuguse retsidiivse käitumise analüüsiga. Ühe kuriteoga varjatakse või vabandatakse välja teist, väärteod hakkavad korduma ning piir hea ja kurja vahel hägustub, kadudes lõpuks täielikult. Kas me peaksime narkomuulasid haletsema või karistama, taskuvarast mõistma ja toetama või ta hoopis kartsa pistma, vana idamaise kombe kohaselt esimese vahelejäämise korral sõrme ja teisel juba randme murdma?
Palun ette vabandust kõigilt hipisotsialistidelt ja muudelt uusmemmekatelt, aga jään seegi kord seisukohale, et rumalust ja kurjust, mis on tihti üks ja seesama, tuleb korrale kutsuda ja tekitatud kahjuga proportsionaalselt karistada. 1982. aastal formuleerisid konservatiivsed arvamusliidrid professorid James Q. Wilson ja George L. Kelling oma “katkise akna teooria”, millest on tuletatud New Yorgi kurikaelte ohjeldamisel vägagi edukaks osutunud nulltolerantsuse praktika. Ehk siis lihtsustatult: kumminui kohe esimese ja näiliselt tühise üleastumise korral vähendab pikas perspektiivis raskete kuritegude kordasaatmist. Kogukond, mis ei luba pisipättusi, ei kipu getostuma ega loo soodsat kasvupinda ka organiseeritud kuritegevusele.
Eesti ajaloos on pahaksläinud ametnikke erinevatel perioodidel karistatud mitmeti – sõjasituatsioonis enamasti tribunali kaudu. Seal juba detailidesse süvenema ei hakatud, iga kahtlusalune lasti, ilma erilise pidulikkuseta, üles puua või maha kõmmutada. Tsaariajal oli samas moes põhjalikult väljatöötatud sunnitöö süsteem, mille päris ka nõukogude võim. Mõisted nimetati küll ümber ja vaenlase definitsioon muutus, aga sisu jäi samaks. Karmuse ja julmuse koha pealt keerati nupust ehk juurdegi, terve mõistuse hääletorul ja inimlikul õiglustundel tõmmati aga stepsel lihtsalt seinast välja.
Selge see, et valge- ja sinikraeliste riigiteenistujate avalik hukkamine või Saaremaa paemurdu ja Ida-Virumaa kaevandustesse saatmine mõjuks Euroopa Liidu ja üldise humanismi kontekstis pilkupüüdvalt ja tooks meie väikese vabariigi vana Euroopa ajalehtede esikaantele, aga turundusnõunikuna ma sellist traditsionalismi siiski ei soovita. On vaimukamaid viise endale tähelepanu tõmmata ja samas ka ametnike rotistumise probleem (tuntud ka puukluse nime all) lahendada.
Liiati eksisteeris ka nõukogude ajal Siberisse tapvale sunnitööle saatmise kõrval teine, veidi leebem muidusööjatevastane praktika: kahjurid saadeti “tootvale tööle”. Totalitaarses süsteemis kasutati seda kurja huvides – mõnigi ülikooliõppejõud või kirjanik, kelle sõna riigile ei meeldinud, pidi rahvavalgustamise asemel sütt kühveldama või kaste tõstma. Idee ise on pärit suure Prantsuse revolutsiooni ajast, kus seda rakendati võrdse vaimustusega nii kerjuste kui bürokraatide puhul.
Eesti Vabariigi ja tema praeguse valitsusega sobib imagoloogiliselt palju paremini uus ja innovaatiline karistusmeetod – ettevõtlus. Karistused määraks laiapõhjaline komisjon koostöös kaitsepolitsei ja riigikohtuga, kergemat sorti mõttelaiskuse ja kasutuse eest viidaks ametnik isemajandamisele kuueks kuuks kuni aastaks, raskekujulise ja pikaajalise kahjurluse eest aga kuni viieaastasele mõtestatud ja kasumit taotlevale tööle.
Jah, ma tean, see on tõesti väga ränk karistus. On ju elajalik julmus nõuda riigiametnikult tegelikku vastutust oma otsuste ja tegude eest, tema töötunde ja tulemuslikkust mõõta, panna ta jubedasse olukorda, kus tema ees avaneb terve kuristikutäis turumajanduse reegleid ja põhimõtteid. Suurem osa ametnikest ilmselt ei suudaks reaalse vastutuse ja konkurentsi tingimustega kohaneda, nad hukkuks juba enne kolmanda palgapäevani jõudmist. Aga loota võib, et vähemasti viiendikul tuleb gümnaasiumiaegne matemaatika ja füüsika siiski meelde ja nad suudavad uuesti hakata põhjusi ja tagajärgi kokku viima. Mõni suudab ehk isegi oma palga välja teenida, osa tekitatud kahjudestki katta.
Skeem palga arvestamisel kehtestataks lihtne ja tõhus nagu munakannel – kui ametnik on harjunud saama näiteks palka 1000 raha kätte, siis peab ta oma tööandja arvele tekitama iga kuu 4000 raha. Neljandik sellest makstaks talle peo peale, neljandik läheks riigimaksudeks, neljandik korvaks telefoni- ja internetiarved, elektri, kütte ja kulutused neile ruutmeetritele, kus ametnik iga tööpäev oma tagumikku laiaks istumas käib. Ja neljas neljandik – jah, arvasite õigesti – loetakse lihtsalt tööandja kasumiks. Sest riik ei pea mitte ametnike ülalpidamisele peale maksma, vaid sellest küll tagasihoidlikku, ent püsivat tulu teenima. Skeem on vana ja hea – seda praktiseerib oma personalipoliitikas suur osa luterlikus aegruumis tegutsevatest eraettevõtjatest Skandinaavias ja Saksamaal, näiteks.
Ettevõtluskaristuse rakendamise juures on oluline ka see, et tegemist ei oleks mitte vanaaegse vangistusega, mis riigi rahakotti kurnab ja kahjuri lihtsalt isoleerib, samas talle mitte midagi uut õpetamata, vaid sada protsenti hariva ja raviva ettevõtmisega – ametnik saab teada ja omal nahal kogeda, et igal tema mõttetult algatatud uuel eelnõul on hind, igal viivitamisel ja troppimisel tagajärjed, mis kajastuvad elegantse otsekohesusega juba järgmisel palgapäeval.
Ühtlasi õpetaks selline isemajanduslik eluperiood ametnikku inimesi kuulama ja vaatlema, nendega viisakalt suhtlema ja nende muredele ja ettepanekutele kaasa mõtlema. Ametnik hakkaks lõpuks isegi võibolla aru saama, kuidas turumajandus töötab ning kuidas mõtlevad ja toimivad inimesed, kelle maksurahast ta seni palka kasseerima ja puhkama harjunud on. Usun, et kõik puugistunud ametnikud ei osutu lootusetuteks – nii mõnigi neist on võimeline uuele elule ärkama, saja piires arvutamise selgeks saama ja sutsuke isegi oma Kaali kraatri suurust karmavõlga kinni pätsima.
Lisaväärtusena, jah, just sellesama lisaväärtusena, mida vana hea Karl Marx kapitalismi kirjeldamisel pidevalt üle rõhutas ja esile tõi, tõuseks Eesti tasapisi, aga kindlalt Euroopa viie rikkaima riigi hulka. Latt on küll kõrgel, aga selle ületamine kindlasti treenimist väärt! Karistusmeetod võiks kanda nime “Mõtlemisvõime restart” ja neid, kelle peal seda juba jaanuarist 2013 katsetama ja rakendama hakata, istub erinevates ministeeriumites ja ametkondades vähemasti ühe paraja pataljoni jagu. Nimekiri on avatud, avaldused ja ettepanekud teretulnud.
Asko Künnap (40) on kirjanik ja reklaamiagentuuri Rakett loovjuht.
