Uku Masing on tõe meie päritolu kohta salvestanud oma eepilises luulekogus “Saadik Magellani pilvest”. Nõid räägib seal rahvale, kes pole pärismaised ega tulnud ühestki maakaarest: Tähtlaeva säilmed Ebavere mäkke matke / ja taevasest rauast Taara! / Uusi ei mõista me teha, säilmeid leida ei tohi / sandid, kes argade kyttide kombel / teadmameeste asemeid piiravad, / raiuvad tuulilõõtsujate hiisi, / kes tulilaevadel lendasid / tähelt, mille nimi on Maa ...

Lapselegi on selge, et saadik Magellani pilvest oli Masing ise ja et eesti rahvas on tõesti pärit väljastpoolt Linnutee-nimelist galaktikat, rääkimata primitiivsest indoeuroopa kultuuriruumist. Siinviibimise põgus kümmekond tuhat aastat hakkab ümber saama ja aeg äralennuks kätte jõudma. Kes koodi tsurkab, võib vastava sõnumi dekodeerida nii presidendi kõnedest kui sotsioloogide ja teiste soolapuhujate litaaniatest. Maajade kalender viitab sellele kaude ja keerutamisi, viimane rahvaloendus ning oraakel Toom aga ausalt ja otse.

Ettevalmistused lahkumiseks käivad juba mõnda aega. Selleks on eestlaste riigi iga ministeeriumi ja omavalitsuse etteotsa määratud likvideerija, kelle ülesandeks on oma valdkond võimalikult kiiresti ja valutult kokku tõmmata ning lahkudes tuli kustutada. Et vältida omade hulgas rahutust ja eksitada vaenlasi, esitlevad likvideerijad end saneerijatena, räägivad õitsengust ja visandavad õhku futuristlikke pilte ideaalühiskonnast.

Tallinna linnapeale on tehtud ülesandeks likvideerida Tallinn, vähemasti selle eestikeelne klaster, haridusministrile eestikeelne haridus, kõrgharidusest alustades, majandusministrile eesti majandus, eeskätt suuremad riigiettevõtted, nagu Estonian Air ja Eesti Energia. Ning kultuuriministril, kes on kogu show võtmeisik, tuleb likvideerida põhiseaduse preambulis allakriipsutatud eesti keel ja kultuur, selle kõige säsi!

Loomulikult ei saa kultuuriminister, vabandust, kultuurilikvideerija, oma ülesande kallale asuda enne, kui tema valdkonda toitvad allikad põhjamudani ära kuivatatud ei ole. Kultuuriinimesed on ju vintsked ja kohanemisvõimelised nagu rändrotid – ei võta neid kiirgus ega lõksud ning kõikvõimalike mürkidega on nende organism ammugi kohanenud. Õnneks on siiski tegemist bioloogiliste olenditega, kes vajavad hapnikku ja toiteaineid. Ja siinkohal tõttavad appi rahanduslikvideerija ja majanduslikvideerija. Järelkasvu äralõikamise eest aga võivad hoolt kanda sotsiaallikvideerija ja hariduslikvideerija.

Majanduslikvideerija valdkonnas kulgeb kõik plaanipäraselt: Estonian Airi palgatakse juhtima erinevad välismaised käpikud, kes avavad alul lennuliinid iga Lapimaa palktare mademele, siis aga, vahelduse mõttes, lõpetavad igasuguse lendamise ära. Kulminatsiooniks lahkuvad nad, korraliku sinika asemel, koheva koondamistasuga. Ja puru eest, mis gastroleerijatest järele jääb, ostetakse (või siis jällegi ei osteta, eelistades leppetrahve) kord Kanada, kord Brasiilia lennukeid. “Ei taha, ei taha ebaseksikaid Kanada hanesid,” trambivad nõukogu liikmed oma lakk-kingades jalakesi, “tahame hoopis äkilisi Brasiilia hoatsiine.” Eks ta ole, Brasiilias on ka pikemad plääžid ja ärikohtumistel äkilisemad aftekad. Eesti Energiast ja selle ettevõtmistest mormoonide, muhameedlaste ja maoistide juures siinkohal pikemalt ei peatukski – sellest materjalist võib eraldi eepose koostada.

Doktoritööd kirjutatakse suures osas juba inglise keeles, järg on jõudmas magistri- ja bakalaureusetöödeni, sealt edasi võetakse ette põhikooli töövihikud, lõpetuseks kuke- ja mõmmiaabitsad, puändiks kõigi koolieelikute guru Jänku-Juss. Samal ajal kirjutatakse (esialgu, jälgede segamiseks, küll maakeeli) uued ajalooõpikud, kus muistne vabadusvõitlus on asendunud euroskeptikutest külajoodikute jauramisega ning ärkamisaega kirjeldatakse kui saksa hipsterluse vähetähtsat kõrvalharu. Teisisõnu – ka hariduslikvideerija valdkonnas on kõik kontrolli all.

Tallinna linnalikvideerija ja tema käsilaste tegevus jätab esmapilgul soovida – sisult küll tõhus, aga vormilt rohmakas, tekitab valesid assotsiatsioone. Jääb mulje, nagu ei oleks plaanis Tallinna rahumeelselt lõpetada, vaid mingi suurem kaos ja inetu ilmkärakas korraldada. Aga eks Tallinn on ka sitke umbrohi, mis puskleb, erinevalt enamikust väiksematest haldusüksustest, oma kadumisele tüütuseni vastu. Ent teades linnalikvideerija järjekindlust, ei maksa tühja muretseda – likvideerimata see linn, eestlaste intensiivseim pesitsusala, kindlasti ei jää!

Päeval, kui mets (loe: mittetallinn) inimestest lõplikult tühjaks jääb, nigelamad kaasmaalased – oma keelt ja kangust alla neelates – indoeurooplaste hulka on deporteerunud ning viimased vastalised kulturnikud maa-alustest urgastest välja näljutatakse, võib suur lahkumine viimaks peale hakata. Kunstiakadeemia kohal asub tol ajaloolisel hetkel endiselt põhjatute poriloikudega parkla, aga Eesti Rahva Muuseum,üllatus-üllatus, on just värskelt valmis saanud – kaunis kui leivaküna!

Olen etruskide maal käinud, nende nekropole näinud. Eluasemeid seal säilinud pole, aga surmaasemeid käivad usinasti pildistamas nii ameeriklased kui hiinlased. Jah, milleks meile elavate kultuur, kui on olemas väärikaks kivistunud kadunukeste kultuur, valmis aegade lõpuni muuseumisse kaanetamiseks.

Taipamata, mida ma nende sõnadega ennustan, kirjutasin aastal 2000 read: “Kord Emajõe luhalt üks tähelaev läks. Ja pileteid polnud või oli vaid kaks.” Jah, seal ta siis seisab, Raadi mõisa maadel, hüljatud sõjalennuvälja tõusuraja otsas, see eesti rahva, keele ja kultuuri sarkofaag, kuhu kõik viimased eestlased, nagu Noa laeva, kahekaupa käest kinni hoides sisse sammuvad. Võrdõiguslikkusvolinik paaris pedofiiliga, priitahtlik pritsimees parteibroileriga, päevitunud pankur pankrotis üksikemaga, püüdlik projektijuht püüdmatu poevargaga, mainenõunik koos kibestunud luuletajaga. Viimane neist, tõsi küll, ei suuda selleks ajaks enam omal jalal kõndida, vaid kõigub tubli teenistuja kukil – kaalub ta ju nüüd vaid 30 kilo, kui sedagi.

Kui see vägev rongkäik, segu Bernt Notke “Surmatantsust”, Balti ketist ja laulumängust “Me lähme rukist lõikama” on viimse sabarakuni Eesti Rahva Muuseumi portikusest sisse kadunud ning veimevakad Koidula kontide ja muu ainelise kultuuri jäänustega lastitud, süttivad Uku Masingu ja Ülo Kiple märkmete järgi projekteeritud tähelaeva rukkilillesinised tuled ja teekond tagasi eestlaste päriskoju Magellani pilves võib alata.

Ja küll nad siis veel kibedasti itkevad seal Brüsselis ja Moskvas, kui avastavad, et me oleme läinud, päriselt läinud! Eriliselt suuri ja siiraid pisaraid veereb Stockholmi pangaisandate ilukirurgi skalpelliga kohendatud lõualottidelt – keda on neil nüüd siinpool Läänemerd kurnata ja imeda, nad õnnetud peremeesorganismita puugid!

Lõpetuseks mõned read meie saadikult Magellani pilvest: Kyll mina mäletan nõlva, kus hingasin pisema päikese all / esmalt rohelist, / keset söestunud pärnu ja tammi / tähtlaeva riismed hõõgusid Kuusiku pool, / kyll mina mäletan huulil kustunud särtsuvat kibet, / kyll mina mäletan. Aga, kus on täna kõik sõbrad, kellega tulime tähelt, mille nimi on Maa?