Üks asi on opositsioonisaadikuid mõnitada, kellest on harjutud teerulliga üle sõitma, hoopis teine aga kõrge kaarega pähe lasta kogu mõtlevale internetikogukonnale (kahtlemine, teatavasti, on filosoofia alus). Kas need kaks miljonit inimesed, kes ainuüksi Avaazi saidil on andnud ACTA vastu allkirja, peaksid hõbepaberist mütsikese pähe tõmbama, nagu Ansip soovitas? Kas Europarlamendi ACTA raportöör Kader Arif, kes tagasi astus, öeldes, et keeldub sellest farsist osa võtmast, peaks Ansipi tsitaati kasutades mullivanni minema? Kas Ansip soovitab mütsikest ka Sloveenia suursaadikule Helena Drnovšek Zorkole, kes pärast ACTA-le allkirja andmist vabandas siiralt oma laste ja oma rahva ees? Või ehk pidas ta silmas paarisada tuhandet inimest, kes üle Euroopa on andnud nõusoleku ACTA vastu tänavatele minema, kui ütles, et „nad peaksid abi otsima”? Võib olla ka need väljapaistvad (ja vähem väljapaistvad) akadeemikud üle Euroopa, kes soovitavad riikidel asja põhjalikult kaaluda (nende avaldust Europarlamendile saab lugeda siit)?

Rindejoon ei lähe üldsegi „ACTA poolt” ja „ACTA vastu” lõigult. See läheb hoopis „tahan, et minu rahva esindajad kaaluksid, kas kahtlane ACTA on väärt vastuvõtmist ja selgitaksid mulle, miks seda vaja on” ja Ansipi kehastatud „pole siin vaja rahvale midagi seletada, ACTA on väga hea asi ja tuleb kiiresti vastu võtta”. Inimesi ajab selline komparteiline joon, mis Ansipile Tartu päevil ju hästi tuttav, lihtsalt närvi. Seda illustreerib kõige paremini mõtteavaldus internetis: „Ei tea, kas ässitab meeleavaldusel rahvale koerad ka kallale?”.

Tundub, et mõned poliitikud ei adu absoluutselt, et internet on andnud kodanikualgatustele senisest hoopis teise mõjujõu. Teame, et Araabia kevade käigus koordineeriti võimudele vastuhakku üle interneti. Facebookil, Twitteril, aga isegi piraatluse kantsil Pirate Bay´l oli selles oma osa. Ent samamoodi ka meil — kui Mart Laar või tema Facebooki admin seal ACTA-teemalisi (ja seejuures asjalikke) kommentaare ja järelpärimisi kustutama kukkus ja Laar selle selgitamisel ämbrisse astus, teadis sellest peagi mitte kitsas jututubadesse uppunud “netifriikide” seltskond, vaid pea kogu Eesti.

Internetikogukond on kui mesilastaru, kus info levib helikiirusel. Ühe hetkega on võimalik seda vihaselt kihisema panna. Me võtame vaba internetti juba kui inimõigust ja isegi, kui on teoreetiline oht selle piiramiseks, siis pole see asi, mille üle nalja visata. Kui mesilasipesa torkida, koondub kogu taru. Ansip tegi kahtlemata ACTA-vastastele oma klounaadiga (vaata videot ja loe teksti siit) teene ja oma erakonnale karuteene. Tema emotsionaalne sõnavõtt tekitas inimestes pigem kahtlusi kui poolehoidu.

Esiteks solvas ta parlamendisaadikud, kes esitasid talle lihtsalt küsimusi. Ka need, kes varem asjasse neutraalselt suhtusid, on lihtsalt Ansipi peale nüüd tigedad. Tean Indrek Tarandi käest (kes muide korraldab umbes nädala pärast oma ACTA-infopäeva), et paljud Europarlamendi saadikud on ACTA vastu ainuüksi sellepärast, et nad on vihased ACTA läbirääkimisi pidanud Euroopa Komisjoni peale, et too Europarlamenti pikka aega teadmatuses hoidis. Miks peaksid meie saadikud siis solvangud alla neelama?

Teiseks solvas ta kodanikke, kes ACTAs kahelda julgevad. Tulemus: olen päris kindel, et laupäevasele meeleavaldusele tulevad tänu sellele ka need inimesed, kes varem vaid passiivselt ACTAs kahtlesid.

Kolmandaks solvas ta erakonnakaaslasi. Reformierakonna Facebooki saidil võis lugeda mitmeid avaldusi erakonnast väljaastumiseks. Näiteks kirjutas Reformierakonna liige Janar Siniväli, et astub Reformierakonnast välja, kui ACTA heaks kiidetakse.

Veel rohkem ütlevad inimesed, et nad olid varem Reformierakonna valijad, kuid nüüd enam mitte: „Mainin siis ka ära, et minu häälest on Reformierakond edaspidistel valmistel ilma”. Reformierakond kaotas hulga valijaid. Palju õnne.

Isegi Ansipi erakonnakaaslased parlamendis — markantseima näitena Andrei Korobeinik — seavad Ansipi jäiga ACTA-liini kahtluse alla. Aga ka europarlamendi saadik Kristiina Ojuland.

Neljandaks virutas Ansip oma kirvega lõhe ka koalitsiooni. Tänasest IRLi juhi Urmas Reinsalu avaldusest selgub, et tema arvates tuleks ACTAsse suhtuda ettevaatusega. Mis veel olulisem, Reinsalu pooldas ACTA toomist Riigikogu ette, mida Ansip vajalikuks ei pea.

Viiendaks välistas Ansip igasuguse diskussiooni. ACTA on väga hea asi ja tuleb kiiremas korras vastu võtta! Pole vaja kahelda! Aga poliitiku suust, kes Suure Kriisi eel teatas, et sellises kriisis ta elada tahabki ja lubab tõemeeli Eesti kohe viie Euroopa rikkaima riigi hulka viia, need sõna mind küll ei veena.

Kuuendaks oli Ansipi kõnes palju valeväiteid, mis annavad põhjust kahelda peaministri lõputus tarkuses, et mitte öelda kahtlustada teda võhiklikkust maskeerivas demogoogias, mis tugineb ühele ebaõnnestunud Õhtulehe artiklile. Nende väidete ümberlükkamiseks kirjutan eraldi artikli.

Seitsmendaks diskrediteeris ta oma pehmelt öeldes kummalise jutuga Eestit maailmas, sest Ansipi fooliummütsi- ja narkojutt jõudis välismeediasse. Ka erakonnakaaslane Silver Meikar on veendumusel, et Ansipi sõnavõtt ei ole Eesti mainele hea.

Aeg oleks aru saada, et kompartei-stiilis masside juhtimise aeg on läbi. Rääkida tuleb oma inimestega, mitte neile pähe sülitada. Nagu ütleb globaalseks liikumiseks muutunud vabaühendus Anonymous: rahvas võib olla anonüümne, kuid meid on palju. Meie reliikvia on infovabadus, meie vaenlane vaimupimedus ja autokraatia.

Laupäeval kell 13 Vabaduse väljakul muutuvad seni vaid virtuaalsed barrikaadid materiaalseks. Ansip ajas närvi netikasutajate mesilastaru, mis siiani asümmeetrilist ja vaikset protesti avaldas. Võib põhjendatult ennustada, et laupäeval tuleb (sümboolse nimega!) Vabaduse väljakule rohkem inimesi kui me arvata oskame.

Ansipil oleks põhjust ärevust tunda. Ta kuulutas välja sõja „anonüümse internetikasutaja” vastu, kelleks on tema enda kodanikud ja valijad. Ta tahab eelmisest sajandist pärit kivinenud arusaamu peale suruda noorsoole, kellest raudne enamik vahetab internetis omavahel faile ega kujuta elu infovabaduseta ette. Sellist sõda ei saa võita.

Lõpetuseks tsiteerin aga IT-asjatundjat Alar Reinu tänasest Päevalehest:

ACTA-ga ei ole mõtet kiirustada, sest a) asi pole lõpuni läbi mõeldud, b) menetlus on olnud varjatud ja avalikkuse jaoks läbi seedimata, c) muusika ja filmide kopeerimise probleemi puhul on potentsiaalne mõju isikuvabadustele ebaproportsionaalselt suur, d) ühiskondlik kasu ACTA-st on ebaproportsionaalselt väike, sest enamik oletatavast kasust läheb väikese hulga tegijate kätte, kes produtseerivad marginaalse osa innovatsioonist.