Askur Alas : Enesetapp interneti suhtevõrgustikes
Sellest annab tunnistust fakt, et äsja blokeeris Facebook „abistatud sotsiaalse suitsiidi“ tasuta teenust pakkuva Web 2.0 Suicide Machine´i ligipääsu oma võrkudele. „Suitsiidimasina“ tööpõhimõte on lihtne: sisestad oma kasutajanimed-paroolid ja pärast „Enter“ klahvi vajutamist võib enda sotsiaalset suitsiidi nautima jääda. Masin teeb töö, milleks muidu kuluks (keskeltläbi) 9 tundi 35 minutit ära 52 minutiga. Asi on selles, et lihtsalt oma kasutajakonto kustutamisest ei piisa – see talletatakse ikkagi teadmata ajaks Facebooki, LinkidIni jt serverites. Enda täielikumaks kustutamiseks tuleb eemaldada kõik kasutajaandmed ja ka sõbrad – ükshaaval (kui sul on mitusada sõpra, on see paras pusimine). Siis on lootust, et need ka vaheserveritest mingi aja pärast kustuvad.
„Suitsiidimasina“ taga oleva Madalmaade firma andmeil on hetkel nende abiga interneti sotsiaalvõrgustikest „igaveseks lahkunud“ 892 inimest, kelle abiga on võrgus „lahutatud“ 58 401 sõpra ja kustutatud 230 992 Twitteri säutsu. Humoorikalt kinnitavad nad muuhulgas: „Kui saate teate, et „masin tapab parasjagu kedagi teist“, siis tähendab see seda, et suudame ühel ajal jooksutada ainult teatava arvu skripte. Palun kaaluge enesetappu mõne aja pärast uuesti.“ Ennast saab sotsiaalselt kustutada lisaks Facebookile ja Twitterile ka LinkidInist ja MySpace´st, töö käib ka teiste võrgustike kallal.
Praegu tegelevad nad Facebooki keelust ringiminemise võimaluse otsimisega. Nad kinnitavad, et kõik inimeste antud isikuandmed kustutatakse kohe pärast „enesetappu“. Facebook põhjendab oma bänni aga just sellega, et suitsiidimasin kogub inimeste privaatseid andmeid (nt parool), mis on firma poliitika vastu.
Kes on „Taavet“ Web 2.0 Suicide Machine 350 miljoni kasutajaga „Koljat“ Facebooki vastu? Miks peaks selline gigant, kelle kasutajad raiskavad päevas selles keskkonnas kokku 10 miljardit minutit, pöörama tähelepanu sellisele putukale, tekitades võrgus tuntavat, enda suhtes negatiivset lainetust? Andmete kogumise argument ei tundu tõsiseltvõetav, sest inimesed annavad need ju vabatahtlikult eesmärgiga kontot enam mitte kunagi kasutada. Mis kasu võiks olla mitteaktiivsest, ühegi kontaktita kontost?
Pigem tundub, et tajutakse mingit ebamäärast ohtu tuleviku ees ja „võetakse kasutusele meetmed“. On ju Facebookis endas rühm nimega „Social Network Suiciders“, millel 335 liiget (neist enamik „surnud“)! Sitenalayticsi andmeil on Twitteri külastatavus pööranud langustrendi ja Facebooki oma seisma jäänud. Üha tähtsamad väljaanded avaldavad artikleid sellest, kuidas Facebook vms mõne inimese elu nässu keeras, kuidas inimesed sellest või koguni üldse internetist hoiduvad, või firmad juba sotsvõrgustikke töökohal keelavad, sest nood tekitavat ajaraiskajatena miljardeid kahju (näiteks: The New York Times: To Deal With Obsession, Some Defriend Facebook, The Wall Street Journal: Daring to Live Your Life Offline, Daily Finance: Anti-Social Media: A Rising Rebellion Against Web 2.0?, Daily Mail: Major firms ban Twitter from the workplace as social networking sites cost businesses £1.38bn a year). Lisaks kuulutatakse, et sotsiaalvõrgustikud on pidevas muutumises, uusi ja trendikaid tekib aina juurde ning mõne aasta pärast ei pruugi praeguseid enam alleski olla.
Igale liikumisele tekib mingil hetkel vastuliikumine. Stagneeruva halli nõukogude reaalsuse tingimustes ilmusid tänavale punkarid. Tööstusrevolutsiooni vastu tulid välja masinalõhkujad. Kuhu iganes ka ei vaata, alati, kui miski on kuskile kreenis, ehk liiga suureks paisunud, tekib vastuvool. Ja selles ujujad.
Mulle tundub juba ammu, et Twitter ja Facebook on nagu raadio. Keerad lahti ja muudkui kuulad (loed). Enamik sellest ei oma mingit tähtsust, aga saad teada: näed- see inimene arvab nii, too naamoodi, üks juhib tähelepanu sellisele sõnumile ja teine teistsugusele. Keerad kinni ja ei tea, millest ilma jääd. Kas jäädki? Kui ikka tõesti vaja kellelegi midagi öelda, siis vast ikka helistatakse. Või saadetakse sms või e-kiri.
Olen millegipärast sageli vastuvoolu ujujatega (vähemalt mõttes) ühes paadis. Kui järele mõelda, siis tõepoolest, mis siis 2.0 sotsiaalsuitsideerujate mõtteviisis nii väga valesti on (ehkki see liikumine on mõnevõrra äärmuslik). Igaühel peaks ju olema võimalus end interneti võrgustikest välja lülitada. „Suitsiidimasina“ näol on tegu vaid abikäega – justnagu eutanaasiaga. Ent põhiidee on ju selles, et „rikkalikust sotsiaalsest meediast“ annab veelgi rikkalikuma suhtlemiselamuse suhtlemine inimesega näost näkku; nendega rääkimine, kasvõi nii vanamoelise telefoni teel.
Kuigi, tunnistan, võib ju ka uutmoodi. Kommunikeerimis- ja tagasisidevahendina, või siis tõesti – raadiona – on sotsiaalmeedia võimas relv. Kui see ei muutu ülimaks ja ainsaks suhtlusvormiks.
Ehk on küsimus tasakaalus?
Lõpetuseks tsitaat Web 2.0 Suicide Machine´i saidilt küsimuste-vastuste rubriigist:
„Küsimus: Mida teha pärast seda, kui ma olen ennast tapnud web2.0 suitsiidimasina abil?
Vastus: Proovige helistada mõnele sõbrale, minge parki jalutama või ostke pudel veini ja hakake uuesti reaalset elu nautima. Mõned sotsiaalsuitsideerujad on teatanud, et nende elukvaliteet on paranenud keskeltläbi 25% võrra. Ärge muretsege, kui tunnete pärast suitsiidi tühjust. See on normaalne reaktsioon, mis kaob aegamööda järgmise 24-72 tunni jooksul.“
