Askur Alas: Kui sügaval võib Suur Vend meie eraelus sobrada?
USA justiitsministeerium esitas seoses Wikileaksi juhi Julian Assange’i vastase nõiajahiga Twitteri võrgustikule nõude, et nad paljastaksid salaja mitte ainult Jónsdóttiri, Assange’i, Wikileaksi ja nende kaastöötajate erasuhtluse, vaid ka telefoni-, panga- ja krediitkaardinumbrid jpm.
Muuhulgas on Wikileaks teatavasti avaldanud USA-le piinlikkust tekitavaid salajasi andmeid Iraagi ja Afganistani sõja kohta ning ühtlasi tõstatanud küsimuse sõnavabaduse piiridest. Saaga areneb edasi: nüüd on tekkimas küsimus suurvõimu nuhkimisõiguse piiridest.
Salajane nõue esitati detsembri keskel ja kui Twitter (mida kasutab umbes 200 miljonit inimest) poleks seda kohtus vaidlustanud, ei teakski me nõudest midagi. Nüüd saavad infonõude ohvrid vähemalt vastu hakata. Karta aga on, et sarnased nõuded tehti ka näiteks Google’ile ja Facebookile, kus on palju rohkem isiklikku informatsiooni. Sellest ei kuule me aga millegipärast midagi. Kui nad info välja andsid, ei tohigi nad midagi öelda.
Rahvusvahelise skandaali taseme (USA saadik Islandil kutsuti vaibale, ministrid tegid avaldusi) saavutas juhtum ainult tänu sellele, et üks osaline oli Islandi Altingi saadik. Vähe sellest, tegu on ka parlamendi väliskomisjoni ja NATO-komitee liikmega. Islandlased tõlgendavad seda õigustatult ka ametlikul tasandil põhjendamatu katsena oma NATO-liitlase järele nuhkida.
Milles siis Birgitta Jónsdóttir süüdi on?
Tuntud Wikileaksi toetajana aitas ta Assange’il produtseerida kurikuulsa video, milles USA helikopteri meeskond tulistab surnuks tsiviilisikud. Praegu ta enam Wikileaksiga seotud ei ole. Ta on vaba ja sõltumatu meedia eestkõneleja, kes peab teemakohaseid ettekandeid üle maailma, sh ka USAs.
Ma ei teadnud seni, et isiklik kontakt kellegagi võib tuua kaasa tagajärgi, mis seostuvad pigem kriminaalkuriteoga. Või et sõnavabaduse tuline pooldamine tingib inimese sattumise USA silmis kahtlaste indiviidide sekka. Kui varjatud eraelulistes andmetes sobramine toimub pealegi välisriigi ametliku esindaja kallal, on asjalood jälgimisühiskonnaga kardetust hullemad. Mingit uurimist tema suhtes algatatud ju pole.
Tekivad mõned küsimused. Kui sügavale võivad tungida jälgijate kombitsad inimese kohta, keda ei kahtlustata mitte milleski? Kas USA-le on lubatud rohkem kui teistele riikidele?
Kujutagem näiteks ette, et Hiina nõuaks Twitterilt Mart Laari isiklikku kirjavahetust ja pangainfot, sest ta on Riigikogu Tiibeti toetusrühma liige, põhjendusega, et ta võib-olla toetab terroristlikke munki?
