Asstonia versus Estonia
Olin meeldivalt üllatunud leides populaarsest sotsiaalvõrgustikust Facebook kommuuni nimega "If you don't know where my country is... buy an atlas bi*ch". Tõesti! Kui mitu korda olen ma pidanud seletama, kus Eesti asub, mis keelt me räägime ja olgem ausad - on olnud ka olukordi, kus tõesti kuuldakse sõna Estonia esimest korda. Sellega meenub hiljutine seik seoses ühe hea sõbranna kolimisega Londonisse, kes küsides e-kirja teel oma majaomanikult, kes tema uues kodus veel elavad, sai vastuseks, et kaks üürilist on pärit sellisest vahvast riigist nagu Asstonia. Imeline ma ütleks!
Ise elan ja õpin ma hetkel Stockholmis ja isegi siin tuleb kohalikele aeg-ajalt selgitada, kus meie Maarjamaa täpselt asub, rääkimata sellest, kui üllatunud ollakse, kuuldes, et meil on oma keel ja ainult 1,4 miljon elanikku. Samas ega olukord alati nii hull ei ole ja on päris palju ka neid, kes teavad rohkem, kui oskaks oodata, näiteks minu kursuseõde Taiwanist, kes on ka Eestis käinud, on meie pisikesest maast ja kiluvõileibadest vaimustuses!
Olen siin elades avastanud, et mulle meeldib rääkida Eestist, mulle meeldib seda maad tutvustada, äratada inimestes huvi ja tekitada neis tunde, et nad tahavad minu kodulinna Tallinna külastada. Ja nad tõesti tahavad!
Rääkides lihtsatest asjadest nagu näiteks Eestimaa suvi, meie pisikesed saared, Tallinna vanalinn, pakkudes oma rahvusvahelistele sõpradele Rootsist, Itaaliast, USAst, Šotimaalt, Jaapanist, Taiwanist ja paljudest teistest toredatest kohtadest musta leiba, mustikashokolaadi, kama, näidates videot öölaulupeost, jutustades Balti ketist, nädates pilte meie imekaunistest rahvarõivastest, Hanna Korsari moeloomingust, Laura Kallasvee fotoloomingust ning lastes neil kuulata Ewert Sundja muusikat tärkab peaaegu kõigis tunne, et nad tahavad seda oma silmaga näha ja kogeda. Isegi selline fenomenaalne nähtus nagu eesti disko '90ndatest (Best B4) sai siin palava vastuvõtu, rääkimata filmist Disko & Tuumasõda, mis on täielik hitt! Nii lihtne on äratada inimestes huvi ja positiivsed tunded meie maa vastu! Ja lause "Kass läks üle silla" on õppinud ära juba päris paljud, sest nende meelest kõlab see fantastiliselt ilusalt.
Samas on ka neid, kes on Eestit külastanud millalgi '90ndatel ja kellele on päris keeruline selgitada, et palju on muutunud - enam ei ole kõik hallides toonides, kasarmud, miiniaugud ja barakid on kadunud. Ja ei, kõige populaarsem kostüümilahendus Eestis ei ole kasukas kombineeritud dressipükste ja uue kilekotiga. Vanema põlvkonna seas on oma populaarsust kaotamas ka erklilla (või tumeroheline) karvase kapuutsiga jope, mida kunagi 90ndate alguses hea hinnaga turult ostetud sai. Nendel inimestel on jäänud Eestist halb mälestus ja nad ütlevad, et see kogu maa tundus niivõrd igav ja nad ei näe ühtki põhjust tagasi minna. Vesteldes ühe sellise inimesega möödunud nädalal ja öeldes talle "Oota korra, meil on valimised, ma pean valima ära", vaatas ta mind suu ammuli, kui võtsin oma kotist ID-kaardi lugeja ja tegin midagi meie, IT-rahva jaoks nii loomulikku. Peale seda oli muidugi võimalus rääkida Eestist, kui kõige ägedamast IT-riigist üldse ning selgitades, mille kõige ette me "e-" paneme, oli üllatus suur. See oli positiivne üllatus. Shokk. Ilmselgelt oli selle inimese peas säilinud veel arvamus, et meil on kasutusel (heal juhul) dial-up ühendus üksikutes kodudes ning populaarseim arvutisüsteem on Windows '95.
Paar päeva tagasi leidsin Youtube'st videoklipi, mis peaks tutvustama Eestit, kui ihaldusväärset sihtkohta. See video oli tehtud laulu "Welcome to Estonia" taustal, mis oli hea märk, kuid see, et 3-minutilisest klipist terve minut oli pühendatud soode ja rabade näitamisele, minu meelest nii kutsuv ei tundunud. Kordagi ei näidatud Tallinna nö kõrghoonete piirkonda, mis on eriti pimedas ja tulede valguses vägagi euroopalik ja kaunis, samuti oleks võinud heita pilk meie mereäärsetele aladele, liivarandadele ning mitte keskenduda ainult punastele majakatustele, mis on küll toredad, kuid on nii palju enamat, mida näidata. Kindlasti võib leida teisigi klippe, kuid kui inimene juhtub just seda vaatama, siis ausalt öeldes mulje Maarjamaast jääb suhteliselt lahjaks.
Mis ma tahan selle kõigega öelda, on lihtsalt see, et Eestis on nii palju ilusat, ägedat ja ainuomast, mida inimestele üle maailma pakkuda, kuid turundustöö selle kõige taga on väga nõrk. Isiklik kontakt on muidugi parim turundusnipp, kuid peale selle on ju veel võimalusi! Mul ei ole pakkuda välja täiuslikku lahendust, kuid elades kodust eemal avanevad silmad paljude igapäevaste kodumaiste rõõmude suhtes, mis tundusid nii iseenesestmõistetavad, kuid on võõrsil saanud täiesti teise tähenduse. Näiteks räim tomatis ja kartulisalat. Uue dimensiooni absurdsuse skaalal on saanud ka kõik kohalikud pseudokuulsused eesotsas Strippar-Marcoga.
Jah, Rootsis ja mujal võõrsil on kindlasti palju võimalusi ja hüvesid, mida Eestis ei ole, kuid alati jäävad need pisikesed eestlasele igapäevased rõõmud ja ainulaadne kultuur kõigi oma erinevate tahkudega, mis on ainult kodus ja mitte kuskil mujal. Ma leian, et just need on väärt tutvustamist ka ülejäänud maailmale ning bränd „Welcome to Estonia", mis peale vaadates ei jutusta ühtki lugu, seda kahjuks üksi ei suuda.
