15.02.2008, 00:00
Balti pangad: head, halvad ja inetud
Hansapank ei aja kliente minema, aga ilmselt ka ei vaja neid eriti. 1990.
aastate algul olin ma privaatpanganduse klient ja pangal oli alati hea meel
mind näha. Minu personaalpankur oli hiilgav – parem kui kõik
need, kes mul on olnud Kanadas või USAs. Jumala tõsi.
Aga 90. aastate lõpul sõitsin ma Eestist ära ja mind
tagandati tseremoniaalselt privaatkliendi staatusest, lõigates
tükkideks mu deebetkaardi, et ma ei saaks seda mõnele
sõbrale pangamaja taga tasuta parkimiseks ära kinkida. Aga ma saan
aru. Palk lahkub riigist koos minuga – mis mõte oleks mindki
pidada?
Mõne aasta eest tulin Eestisse tagasi ja Hansapank
kutsus mind uuesti privaatpanganduse kliendiks. Puiklesin vastu, väites,
et mu hoius on kaugelt alla nõutud miljoni krooni ja et ma ei kavatse
hakata suuri summasid teenima. “Pole hullu,” öeldi.
“Võib juhtuda, et te võtate eluasemelaenu.”
Jäägu siis pealegi nii, et v õ i b, vastasin. Ei mingeid
lubadusi.
Kuu aega hiljem helistas keegi Hansapangast ja seletas
puuinglise keeles, et mind tõmmatakse privaatpanganduse klientide
nimekirjast maha. “Aga miks te mind siis üldse
võtsite?” küsisin. “Ju oli eksitus,” vastas
naisehääl. “Mina ei tea. Minu asi oli ainult teile
helistada.”
Asi seegi. Ilmselt oleks talle ära kulunud
diplomaatilise suhtlemise õppetund, aga tema inglise keel oli liiga
abitu, niisiis ma andsin andeks.
Kuu aega hiljem küsisin laenu.
Panga kiituseks aeti kõik formaalsused kohe joonde ja lubati mul
võtta laen minu, mitte mu eestlannast naise nimele (ma pole viitsinud
oma Eesti kodakondsuspabereid korda ajada, sestap olen seaduse silmis
välismaalane). Hansapankurid on pragmaatilised profid.
Põhja-Ameerikaga võrreldes oli nende laenupakkumine hea
– intress soodne, lepingutasu mõistlik. Ma olin valmis alla
kirjutama.
Siis aga helistati SEBst. Küsiti, kas ma ei tahaks
läbi astuda ja tassi kohvi võtta, lihtsalt vaataks järele, mis
neil pakkuda on. Selline asi mõjub inimesele. Te ei pea ära
täitma ühtki meie 143 tobedast ankeedist, tulge ainult läbi.
Mõne minutiga oli Hansapanga pakkumine maatasa tehtud. Nad tahtsid mind
kliendiks. Ma tänasin Hansat vaeva eest ja kirjutasin lepingu SEBga
alla.
Mingid asjad on mulle SEB puhul alati imelikud tundunud.
Esiteks nende peakontor, mis on nagu sünge nael taevas, Tallinna
ehituskunsti Darth Vader. Seestpoolt näeb see välja nagu Las
Vegase kasiino. Tellerid istuvad ringis nagu blackjack’i diilerid, nende
selja taga ülemused – mängusaali kontrolörid. Ja
telleritel on polüestrist rõivad. Ma pigem sureksin kohe, kui
käiksin ringi tuleohtlike riietega.
Aga see kõik ei
takistanud mind. Vaatamata Vegase sisekujundusele oli nendega kerge asju ajada.
Absoluutselt paindlik pank. See meeldis mulle väga.
Siis
helistas Sampo. Nad olid oma pakkumisega nii hiljaks jäänud, et ma
olin juba jõudnud neile tehtud taotluse ära unustada. Pankadest on
Sampo ilmselt kõige soojem. Vahel mängitakse neil saalis
latiinomuusikat ja sealsed töötajad naeratavad kõige
tõenäolisemalt (vahest sellepärast, et kõigist Eesti
pankade vormirõivastest meenutavad nende omad kõige vähem
McDonald’si omi).
Aga hoolimata Sampo meeldivusest pakkusid
nad näruseid laenutingimusi. Pank oli valmis minu maja rahastama, aga
lepingud oleksid kehtinud ainult niikaua, kuni kehtib minu elamisluba. Kui luba
jääks pikendamata, läheks otsekohe jäägi
sissenõudmiseks. Ma olin paberid SEBga juba alla kirjutanud, aga tundsin
ikkagi huvi,
miks neil on selline tingimus. “Te võite maalt lahkuda ja meie
jääksime tühjade kätega,” vastas
pangatöötaja.
“Aga vara ei lahku ju kuhugi,”
ütlesin ma. “Ja see kuulub 100 protsenti mulle.”
“Aga ikkagi te võite maalt lahkuda.” Sampo mees oli nagu
katkine plaat. Nagu oleks papagoi korrutanud mingit laenukomitee
mõttehiiglaste tera.
Teadusliku huvi pärast otsustasin
proovida ka Nordeat. Hotelli Palace vestibüülis baari vastas
kügelev Nordea meenutab mustlaslaagrit – sellist, mis võib
iga kell pillid kotti panna ja minema sõita.
“Kas saan
kuidagi aidata?” küsis naisterahvas oma vaheseina tagant pead
välja pistes, kui olin tükk aega jalgadega sahistanud, et oma
kohalolekust märku anda.
“Tahaks teada eluasemelaenude
kohta.”
“Täitke ära,” ütles ta ja
lükkas mu ette hunniku pabereid.
“Tegelikult mul on
selline üsna ebatavaline juhtum...”
“Täitke
ära.” Ta lajatas paberipaki otsa pastaka.
Võtsin
paberid ja sirvisin neid natuke. Kogu värk nägi välja
tõeliselt bürokraatlik. “Ma parema meelega täidaksin
kodus,” ütlesin ja taganesin Palace’i vestibüüli,
kus leidus ankeetide jaoks prügikast. Nordea pole miski pank,
mõtlesin endamisi. Samas – kas on veel pankasid, kust Jack
Danielsini jääga oleks nii vähe maad?