Kuni saabunud majanduskrahh pööras sellised mõtted pahupidi.

Meil, väikses ja kasinas Eestis, on häält teinud laulva revolutsiooni lapsed, kes lükati iseseisvasse ellu juba muutunud ühiskonnas. Tööturg polnud äkki enam lopsakas aas, kust mõnusamaid lilli noppida — hea, kui midagi leidsid. Õnnelikud olid need, kes said end täistuuril teostada.

Nii on taustalt erinevad Vana Euroopa ja Eesti jõudnud tegelikult samasse punkti: lapsed ei kiirusta vanematekodust lahkuma (kui pole tööd, on lihtsam ja odavam vanas pesas istuda) ning aeg, mil vanemad neid üleval peavad, pikeneb jõudsalt.

Samal ajal pikeneb jõudsalt ka vanavanemate eluiga… Jah, maailm uurib vanainimesi huviga ja teeb filme dementsusest. Aga kõige selle varju jääb põlvkond, kes on nende kahe — noorte ja vanade — vahel. Kellest ei kuule, aga kellele surve majanduskriisijärgses, uuesti kõndima õppivas maailmas on suurem kui kunagi varem. Juba mõni aeg tagasi hakkasid sotsioloogid neid hüüdma võileivageneratsiooniks (sõnast sandwich, Eestis oleks sellise traditsiooni puudumisel ehk täpsem öelda hamburgeripõlvkond?), sellest rääkis TLÜ professor Taimi Tulva mõni aeg tagasi ka Ekspressis. Suur osa praegustest 40.–50. aastates eestlastest on lisaks oma perele hõivatud ka neist sõltuva kahe põlvkonna ülalpidamisega. Just sellest räägib osalt ka tänase lehe karm Magneti lugu.

Ja arvestades, et soov kaua ja õnnelikult elada (kuigi pikeneb pigem vanadus) istub kollektiivses mälus nagu puuk, ei pruugi kohe ka väga palju paremaks minna — ehkki tahaks uskuda teisiti.

Millisesse pensionipõlve maandub praegune võileivapõlvkond (kui ta maandub)? Kes on 21. sajandi võitjad?