Ka selleaastase maailma pressifoto võistluse (WWP) tulemuste teatavaks tegemisega kerkis teravalt esile just fotode järeltöötluse teema. Maailma parim, rootslase Paul Hanseni Gazas tehtud foto võeti asjatundjate luubi alla, ent isegi nende jaoks, kes pilte fototehniliselt ning Photoshopi silmas pidades nii hästi lugeda ei oska, tundub võidupildil olev situatsioon tehniliselt liiga perfektne. Teisisõnu, vaatluse alla võeti foto valgusskeem ja hakati lahkama, kus asuvad valgusallikad. Kui tagaplaanile jäävate meeste näod on nii heledad ja detailselt välja joonistuvad, siis peaks esiplaanil olevate meeste näod olema üle valgustatud. Kust tuleb valgus, mis valgustab tagumisi nägusid vasakul, kui kõrval on kõrged hooned? Kas tumedalt seinalt saab nii eredalt peegelduda? Fotol langeb valgus kõrgelt ja kaugele ning jaotub maagiliselt ja pehmelt nagu pikalt viimistletud maalil…

Samamoodi uuriti Nairobi prügimäel tehtud fotot ja pilte, mille värvid on silmaga nähtavast oluliselt pastelsemad. Loomulikult, õnnelikud juhused ja ilmastikuolud võivad alati kaasa aidata, aga siiski on õnnestunud selliseid toone päriselus kohata nii vähestel…

Töödeldud piltide arvukus viitab justkui piiride lõdvenemisele. Ometi on selleks, et tegelikkust mitte moonutada, pressifotos seni kehtinud ranged reeglid. Veel mõni aeg tagasi kõrvaldati valguse ja värvide manipulatsiooni tõttu WWP žürii valikust ühe fotograafi töö. Suurt osa fotodest – ka ajakirjanduses ilmuvatest – ei jõua aga keegi ära ega üle vaadata (mh võrrelda originaaliga), nii et paljude fotograafide jaoks on piiriks iseenese südametunnistus. Nii, nagu ei jõua žürii kunagi detailideni kontrollida konteksti, millesse fotograaf oma subjektid piltidel on asetanud (ka selline teema tõstatus just tänavu). Eetilised piirid jäävad ikka fotograafidele.