Birk Rohelend: Marilyn Monroe’st vaikivate voonakesteni
Poisse tuleb kasvatada meesteks ja tüdrukuid naisteks, sest muidu ei suuda keegi välja mõelda, kes nad on – umbes nii kõlas see argument. Pärast pikka ja udust kirjeldust selle kohta, mida tähendab naiseks või meheks olemine, käis seesama sõber välja ainukese konkreetse klausli – mehed peavad olema tugevad ja naised kaunid.
1955 postuleeris USA teadlane Talcott Parsons kaks tuumikperekonna mudelit. Mudeli A puhul on soorollid äärmiselt eraldatud – erialane haridus ja karjäär on ainult meeste jaoks tähtis, naiste osaks on majapidamine ja laste kasvatamine, lõplik sõnaõigus kõikides perekonda puudutavates tähtsates otsustes on mehel. Mudeli B puhul on osalus kõigis kategooriates mõlemapoolne õigus ja kohustus.
Just mudel B on see, mis tekitab tänases Eestis ikka veel palavat poleemikat. Konservatiive on haaranud hirm, et võrdsed õigused ja kohustused teevad ajapikku naisest mehe, ning nad nõuavad jäigemat soorollide kehtestamist. Just nimelt kehtestamist, sest soolised stereotüübid ei ole mitte ainult kirjeldused, vaid ka ettekirjutused selle kohta, kuidas mehed ja naised peaksid olema ja käituma. Ühiskond karistab neid, kes ettekirjutusest erinevad.
Alfred Tennysoni kirjanduslik formuleering aastast 1835 – “naine on vähemväärtuslik (ingl k lesser) mees” – on meil siiani kõigutamatult püsinud. Empiirilised uuringud on tõestanud, et mehi peetakse naistest sotsiaalselt väärtuslikumaks ja enamikus valdkondades ka kompetentsemaks. Kultuuris, kus mehi peetakse ambitsioonikateks ja võistlushimulisteks, julgustatakse neid haarama liidrirolle. Samas naistes hinnatakse kuulekust ja hoolivust, oodatakse neilt abistavate ja toetavate positsioonide täitmist ja vaadatakse nende esilepürgimisele viltu.
Minu vanemad olid sündinud II maailmasõja ajal. Isa oli suur ja tugev mees ja ema oli väike kaunis naine. Isa oli karismaatiline ja kirglik, vaimustav kõnepidaja, ema oli vaikne ja alalhoidlik, suurepärane kuulaja. Tõelised mees- ja naisideaalid. Neil oli suur armastus, mis kasvas aastate jooksul tohutuks vihkamiseks. Isa kasutas oma füüsilist üleolekut, et hetkel, kui argumendid otsa said, kehtestada oma arvamus rusikatega. Seetõttu ilmselt ongi esimene tung, mida ma mäletan, vajadus kaitsta lähedasi inimesi. Peamiselt oma ema, aga ka venda, kes oli kaks meetrit pikk ja meist kõigist psühholoogiliselt kõige nõrgem – võimetu vastu hakkama.
Seega kulges meie igapäevane elu lärmakate konfliktide ja nendevahelise külma sõja rütmis. Ema kannatas kõik ära, aga vastas naiselike relvadega. Andestada ei tohtinud, unustada samuti mitte.
Naisena oleksin pidanud toonases olukorras nurka minema, kössi vajuma ja kannatama. Ma ei tahtnud peksa saada. Ei tahtnud ka pealt vaadata, kuidas teisi pekstakse. Tahtsin vahele minna ja kaitsta nõrgemat tugevama terrori eest.
Mina uskusin plikana samuti, et naised peavad olema ilusad. Isalt olen pärinud suure kasvu ja võimsad lihased, emalt lühinägelikud silmad ja x-jalad. Olin suur kole tüdruk ja looduslik valik oleks mu lihtsalt kõrvale lükanud kui praakprodukti. Mina otsustasin adapteeruda.
Priit Pullerits spekuleeris hiljuti Postimehes, et koolides valitseb naiste vandenõu, sest tüdrukute õpitulemused on paremad kui poiste omad. Tegelikult on tegu puhtalt adaptatiivse nähtusega, sest mitte-nii-ilusad tüdrukud teadvustavad üsna varakult selle, et peavad oma elu tulevikus ise majanduslikult kindlustama, ja on seetõttu motiveeritud hästi õppima. Poistel on ehk sellevõrra keerulisem, et ühe tõelise meesliidri peamine omadus on hoopis karismaatilisus. Väga targad mehed jäävad sageli spetsialistipositsioonidele, samas kui nende kolmelistest klassivendadest tulevad suurärimehed. See häirib kindlasti mehelikku õiglustunnet ja vähendab motivatsiooni.
Eesti on traditsiooniliste väärtustega konservatiivne riik. Sõltume meestest, kes “peavad” olema tugevad. Hiljutiste poliitiliste ilmingute valgusel jääb mulje, et ka see rollimääratlus on reaalsusega vastuolus. Solidaarsus varjutab õiglus- ja vastutustunde, selja sirgu löömise asemel on lihtsam ennast välja vabandada lausega: “Aga teised teevad ka nii.”
Võtame näiteks sõjaväekohustuse. “Miks ma pean oma elust kaheksa kuud lihtsalt ära andma,” ütleb mees ja me saame temast aru. Kui mõni naine kasutaks sama lauset lapsesaamise teemal, oleks palju raskem mõistvaks jääda, kuigi jutt ei käi kuudest, vaid mõnel juhul tervest elust – näiteks naiste puhul, kellel sünnib puudega laps. Nende isiklik inimeseks-olemise õigus sel hetkel justkui taandub, ühiskond mitte ei lähe appi, vaid tõmbub täielikult kõrvale.
Ometi tahame kõik tunda ennast turvaliselt ja tahame, et meie riik jätkuks, et eestlased ei sureks välja. Mida me selle nimel teeme? Aeg, olgugi fiktiivne, ei ole kummist tehtud. See on kõige väärtuslikum ressurss ja seda on iga inimese jaoks täpselt 24 tundi ööpäevas. Rohkem ei ole kuskilt võtta.
Naisena ei tohiks ma sellistel teemadel isegi mõelda. Peaksin püsima hälli ja pliidi ääres ja usaldama tugevaid meesliidreid, kes teevad kõikide osapoolte huve silmas pidades õigeid otsuseid. Aga nad ei tee ju.
Kas ma leian, et tänapäeva naistel on (Eestis) raske? Jah. Sest töökindlust on ajas tõestanud ainult mudel A. See on tohutu vedamine, kui üht pereema vaimustab laste kasvatamine ja aiandus-kokandus ning pereisaks on tippjuht/tippspetsialist, kes suudab üksinda ülal pidada nelja-viiepealist leibkonda.
Vastupidist juhtu – täiuslikult toimivat mudelit B – on palju raskem leida. See on täiesti mõistetav – ma tean isegi seda tööpäevajärgset tunnet, kui tahaks pärast pikki töötunde lihtsalt pikali visata ja puhata. Aga ei saa, sest sellisel juhul tunneksin ennast täieliku läbikukkujana. Avaliku ideaalkuvandi moodustavad ajakirjade kaantel naeratavad naised – ilusate kodudega superemmed, kes teevad karjääri ja omavad trimmis keha. See ongi sotsiaalne norm. Sealsamas kõrval on meesliidriteks ülekaalulised, hambutud ja habetunud, demagoogidest püknikud, kes väänavad oma seisukohti just nii, nagu parasjagu mugavam tundub. “Tugevus” on muutunud abstraktseks mõõtmeks, samas kui “ilu” on omandanud senisest jäigemad mastaabid, arvestades ilukirurgia edukäiku.
Ma ei taha olla oma sünnitunnistuse tõttu vähem väärtuslik – vähem austatud, vähem hinnatud, vähem arvesse võetud, väiksemate võimalustega elus midagi suurt korda saata. Kas see, et ma niimoodi tunnen, on naiselik või mehelik, selle üle võib ilmselt lõpmatult vaielda.
Marilyn Monroe oli maailma ilusaim naine. Ta suri 36aastaselt, üksiku ja lastetuna.
Birk Rohelend (31) on kirjanik.
