“Kaks eestlast lähevad kalale. Tunni pärast paneb üks neist jala üle põlve. Tunni pärast paneb jalad kokku,” alustab Viktor oma juttu.

On pühapäeva pärastlõuna. Ma istun Almaty dacha´s väikese laua taga. Banja oli täiuslik ja pärast paari Baltika õlut on õhkkond üsna vaba. Muretu. Avameelne.

Viktor, kelle ankedoote tõlgib inglise keelde tema abikaasa, jätkab:

“Tund aega hiljem paneb üks eestlane jala üle teise põlve, tunni pärast paneb jalad kokku…”

Olen pisut segaduses. “Kas see on nali jalgade üle põlve tõstmisest kalastamise ajal?” küsib mu sisemine mina mult kannatamatult, samas kui Viktor valmistub grand finale´ks:

“Teine eestlane tunneb end häirituna ja ta küsib oma sõbralt lõpuks: “Kas me tulime siia kala püüdma või tantsima?””

Vene-tatari pere naerab üksmeelselt ja naeran minagi.

See on Viktori lemmikanekdoote nostalgilisest nõukogude ajast. Pean tunnistama, et antropoloogia seisukohalt tundub see huvitav.

Tundsin vajadust märkida:

“Hea nali, aga ma elan praegu Tallinnas...”

Maailma esilinastus

„Kas see on tõesti tõsi? Miks kuradi pärast oled sa Almatys, või Alma Atas, või Suure Õunte Isa juures, või ...”

Nii see oli. Käisin seal eelmise aasta oktoobris, sest tahtsin kirjutada Boratist enne filmi esilinastust Euroopas. Minu kaks eesmärki olid välja selgitada:

1) Kas kasahhid teavad midagi Boratist?

2) Mida nad sellisest karikatuurist arvavad?

Leidsin oma üllatuseks, et kasahhid teavad Boratit päris hästi. Samuti leidsin, et nende endi lemmiknaljad on eestlastest.

Elu on täis üllatusi. Nõnda hakkas mind huvitama, miks teised endised Nõukogude Liidus elanud rahvad räägivad mulle alati samu anekdoote eestlaste kohta.

Mu Läti ja Leedu sõbrad selgitasid mulle:

„See on sellepärast, et eeeeeeeeeeeeeestlaseeeed ooonnnnnnnnnn nnnnnniiiiiiii aaaaaeglllaseeeeeeeeeeed........”

Tõsi ta on: kuigi veri on segunenud, on soome-ugri rahvad erinevad. Mitte ainult keele, ajaloo või huvitavate traditsioonide poolest. Näiteks mobiiltelefonide viskamine nii kaugele, kui võimalik, või pea alaspidi rippuva naise kandmine. Nad on muule maailmale mõistatuseks.

Ma ütleksin, et homo finno-balticus on arendanud teatud ratsionaalsuse. Nad elavad kaugel ja pole indo-eurooplased, nagu märkis Tacitus juba 1. sajandil. Seetõttu võttis ta eestlaste, soomlaste ja teiste Finisterras elavate „barbarite” tähistamiseks kasutusel sõna fenni.

Pole aru saadud

Rääkimine hõbe, vaikimine kuld, ütleb Eesti vanasõna. Teiste põhjamaiste omaduste juures on taktikaline vaikimine otsustav. Saa n sellest aru niipea, kui maandun Vantaa või Ülemiste lennuväljal. Pärast tormilist Madridi, Milani, Londonit, Amsterdami, Frankfurti või Moskvat, tunnen end kuidagi turvalises vaikuses. See on hea tunne.

„See on nii, nagu meil oleks mingi filter,” selgitas mulle üks eestlasest sõber. „Kuid kuule, see ei tähenda, et meil poleks tundeid.”

Neid asju on homo ibericusel raske mõista, kuigi ma arvan, et lõunamaalased räägivad liiga palju. Veel enam – vaikus on meie jaoks probleem.

Ümberkirjutatud ajalugu

Ajalugu on siiski dünaamilisem, kui meie/nemad/kõik oleme arvestanud. Oma viimases intervjuus Saksa ajakirjale Der Spiegel ütles president Toomas Hendrik Ilves:

„Jah, me tahame tõesti ajalugu ümber kirjutada. Me tahame ümber kirjutada nõukogude ajalooraamatud. Me tahame täita tühikud. Nõukogude ajalooraamatutes oli vaid üks rida Gulagi vangilaagrite kohta, seal seisis vaid, et need pandi kinni. See tähendab, et 30 000 eestlase deporteerimist Nõukogude Liitu ühe päeva jooksul 1941. aastal varjatakse sihilikult.”

Arvestama peab ka teisi aspekte. Tegelikult on Eesti rahvusvaheline maine tõusuteel – ning seda mitte vaid Eurolaulu hiti, Nokia, keskaegsete pärlite, Skype´i, glamuursete supermodellide või Pronkssõduri Võidu tõttu Kremli üle.

Viimane ja ilmselt kõige olulisem homo finno-balticuse jaoks oli uudis sellest, kuidas noor Šoti arheoloog leidis Soomest Euroopa kõige vanema nätsu.

“Nätsu?”

“Yep.”

Nüüd teame, et 5000 aastat tagasi võttis homo finno-balticus kasutusel antiseptilise, suuinfektsioonivastase närimiskummi. Ammu enne Egiptust või Mesopotaamiat.

See on tsivilisatsioon. Kes on barbarid?