Boulgakoff ja Unt

Jaan Undusk selgitab oma jaanuaris ­Draamateatris esietenduva näidendi tagamaid.

“Boulgakoff” ei ole dokumentaalnäidend ning sellele vihjabki peategelase nime kirjutamine võõrapärasel kujul (hääldada ikka tavapäraselt Bulgakov). Teisiti kirjutatud nimi annab autorile vabaduse asju ka pisut teisiti näha. Minu jaoks ongi Mihhail Bulgakov nüüd enam-vähem selline tüüp, nagu ta näidendis välja kukkus. Kirjapildi erinevus markeerib väljamõeldise ja ajaloolise tõe vahekorda näidendis. Kirjapilt on teine, aga hääldus on sama. See tähendab, minu Boulgakoff võiks esindada ka ajaloolist tõde, kui oleks piisavalt neid, kes teda laval uskuma jäävad.

Üks näidendi eesmärke oli avada enda jaoks Bulgakovi kui suure kirjutaja kuju. Kirjutamist loomingulise protsessina lavale tuua ei saa, selles pole midagi vaatemängulist. Kirjanikku tuleb kujutada kõrvalistes olukordades: naisega söömas, kolleegiga tänaval vestlemas, klubis piljardit mängimas, purjutamas, paadiga või autoga sõitmas. Kuidas sisendada loomingulist suurust labaste olukordade kaudu?

Bulgakov on maailmakirjanduse ühe kõige kaunima romaani “Meister ja Margarita” ning mitme 20. sajandi suure näidendi (“Põgenemine”, “Molière ehk Pühameeste sepitsused”) autor. Muu tema toodang pole minu meelest üleliia oluline. Aga 500–600 lehekülge maailmakirjanduslikku teksti on sageli piir isegi neile, keda peetakse geeniusteks, luuletajatel enamasti vähem, romanistidel mõnikord rohkem. Ülejäänu on geeniuse loominguline kontekst. Minu näidendi kaugem, koolipoisipõlve ulatuv ajend oli niisiis austusavaldus “Meistri ja Margarita” autorile.

Avaldamatu teose kirjanik
Kirjutamise vahetuks sunniks sai vajadus analüüsida loovisiksuse paradoksaalset vahekorda võimu ja vaikimisega Bulgakovi näitel.

Meie meediakeskne mõtlemisviis 20.–21. sajandi vahetusel paneb kultuu­rifakti sõltuvusse tema avalikkusest. Sündmust, mida levikanalid ei kajasta, mida ei vahenda ei televisioon, raadio ega ajaleht, millest pole mingit audiovisuaalset jälge internetis – seda pole lihtsalt olemas. Veelgi enam, kunstnikku, kes ei saa ennast avaldada, lihtsalt ei eksisteeri. Nagu näha, seab demokraatlik avalikkus isikule oma kindlad piirid. Vana maailma aristokraatlik mõtlemisviis oli paljuski teine. Olemasolu ei sõltunud vahetult avalikust teadmisest ning sellesse jäetavast jäljest. Maagi poolt pimedas metsas üksinda sooritatud toiming oli tõeline juba oma toimumise tõttu. Aristokraatliku poliitiku või armastaja (ükstapuha) nelja silma all antud tõotus oli loodusseadusena kehtiv, hoolimata sellest, et avalikkus seda kontrollida ei saanud. 1930. aastate vene kirjanduse tähtsaim sündmus oli Bulgakovi romaan “Meister ja Margarita”, ehkki see tollal trükis ei ilmunud ning ehkki selle olemasolust teadsid vaid mõned sõbrad. Aga inimlik hulk ei mänginud seiga tõeväärtuses rolli. Vähestest pühendatutest piisas. Oluline oli, et Bulgakov ilmsesti ise mingil ajal selle äratundmiseni jõudis. See võimaldas vaba loomingut poliitilise terrori ajal.

Aususe kriteeriumiks – et mitte öelda auasjaks – kujunes sellise teksti kirjutamine, mis trükki ei pääseks. Võimalik, et just säärastele tundmustele toetudes viiski Bulgakov lõpuni oma “Meistri ja Margarita”. Teda ära keelates anti talle võimalus valida ausa ja vaba kirjaniku roll. Ta ei katkestanud kirjutamist, nagu mõni ehk lootis. Ta jätkas keelatud kirjanduse tootmist igapäevase hoolsusega, ehkki see nõudis absur diteadvuse omandamist ja käis kõvasti tervise peale. Aga võib-olla seetõttu ta mõjubki täna nii moodsalt.

Mati Unt ja Mihhail Bulgakov
Näidend on pühendatud Mati Undi mälestusele. See mõte tekkis vahetult enne teksti trükki minekut. Muidugi oli see seotud Undi surmaga augustis 2005, kui olin just lõpetanud näidendi kirjutamise, ja muidugi oli see seotud ta avaldamisega Vikerkaare 2006. aasta esimeses numbris, sest jaanuaris oli Undi sünnipäev. Ning mitte lihtsalt jaanuaris, vaid 1. jaanuaril, aasta esimesel päeval. Iga aasta algas Mati Undi sünnipäevaga, see oli üks eesti kultuuri postmodernistlikke alustõdesid.

Ja kindlasti mängis minu pühenduse tekkel kaasa asjaolu, et Unt oli aastal 2000 lavastanud Vanemuises “Meistri ja Margarita”. Tema “Sügisballi” paralleelsete elulugudega kompositsioonis on “Meistri ja Margarita” jälgi. Mõlemad, nii Unt kui ka Bulgakov, olid ühtviisi nii kirjanikud kui ka teatrimehed, nõnda virtuoossed kirjutajad, et kirjutamine neid üksi ei rahuldanud. Neid võlus teatrikunsti vahetu kehaline lummus.

Unt sai oma viimasel aastakümnel avaldada peaaegu kõike, mis pähe tuli, ja Bulgakov ei saanud midagi. Ometi oli mõlema hoiakus midagi sarnast. Unt kirjutas nõukogude ajal filmistsenaariumi Viktor Kingissepast ja Bulgakov kirjutas Stalini ajal näidendi Stalinist.

Mõlemad suutsid tööd teha nii, et jätsid isegi Stalinist või Kingissepast kirjutades sõltumatu mulje. Löögem lahti “Tühirand” või “Meister ja Margarita”. Need on tekstid täis sügavat metafüüsilist rahuldamatust. Rahuldamatus ei kasva välja mitte poliitilisest korrast või inimliku heaolu puudumisest, vaid on neist vanem. See on esmane ja põhimõtteline, sügav sünnieelne rahuldamatus, Fausti-tung, tung lõpmatusse, tahtmine kõndida mööda õhutreppi ülespoole, mitte minna mööda maad.

Tekst sai kirja pandud lavastaja Margus Kasterpalu palvel teatri kavalehe jaoks, Areen avaldab sellest siinkohal katkendeid.

 

Jaan Undusk – kirjanik ja akadeemik

Detsember oli Tuglase ja Underi Kirjanduskeskuse direktorile Jaan Unduskile (49) hea kuu, ta valiti Eest Teaduste Akadeemia akadeemikuks.
Olles juba mõnda aega väljapaistvaim eesti kirjandusteadlane (laiemale ringile annab tema huvidest ja uurimistööst teada kogumik “Maagiline, müstiline keel”, 1998) on Undusk ometi ka kirjanik ja avara ampluaaga esseist. Unduski esseedes, aga vahest kogu tema ilukirjandusloomingus ühitub psühholoogiline ja sageli ka erootiline empaatia eksistentsiaalsete üldistustega.
Nimetagem suuremaid ilukirjanduslikke töid: romaan “Kuum” (1990), näidend “Good Bye Vienna” (1999), “Quevedo” (2003), “Boulgakoff” (2007). Viimane esietendub jaanuaris Draamateatris. Nii et jaanuar tõotab tulle kirjanik Unduskile jällegi suurepärane kuu.

Areen õnnitleb.