ISE ILUTEGIJA: Plaanis oli teha suure kõrvaga uhke kruus, välja tuli rahvuslike disainielementidega kauss ja kõvasti nalja. Annika Haas

Aga istuge palun korraks kindlale pinnale, armsad ametnikud, sest järgnev võib teid šokeerida. Mul on ka tööleping, mida kontrollivad täpselt samasugused seadused nagu teiegi omi. Veel ühe hämmastava tõsiasja tahaksin paljastada: lepingumuudatust suudab kahepoolseks teha iga töövõtja. Piisab allkirja andmisest. Et nende tööandjal läheks paremini.

Ma ei topiks parema meelega oma nina teiste inimeste rahaasjadesse, aga nende tööandja on minu riik, mul ei ole ükskõik.

Mina kirjutasin oma lepingu muudatustele alla, sest usun, et raskel ajal ei piisa sellest raha ja pingutuse vahekorrast, millest piisas headel aegadel. Õigupoolest siis ka ei piisanud, kuigi välja tuleb see puudujääk alles praegu.

Saan päris kurjaks, kui inimesed ei taha ennast ise aidata, vaid eelistavad seista, käed rinnal risti, ja unnata madalatel sagedustel, nii et lähedalolijail hakkavad hambad valutama. Selline sõnavõtt algab enamasti: "Riik peaks" või "Aga nemad tegid", ja jätkub tõdemusega, et kõneleja ei mõista, kuidas see kõik nüüd niimoodi on, kui enne oli teistmoodi. Tõesti huvitav küsimus, aastatuhandeid aktuaalne olnud.

Vahel juurdlen, mis juhtub siis, kui mõni selline oma põlve katki kukub. Et kas seisab siis ka seal ja imestab, et kae, kus korralagedus, enne olin terve ja nüüd tuleb verd ja valus on ka.

Ootab, ise silmamunadeni püha ja õiglast viha täis, et teekonarluse omanik tuleks ja asjad endisse korda sätiks. Sest temal on õigus ja nemad on süüdi!

Miks siis nüüd on nii, kui enne ei olnud? Arvan, et headel aegadel oleme saanud unustada, et vahel on halvasti ja et sõltume üksteisest. On tõsi, et mina konstrueerimise efektiivseim viis on enese vastandamine võõrale. Kuidagi aga on läinud nii, et paljude mina on nii kõva ja kitsa kooriku sisse suletud, justkui oleks vaenlase kaevikud otse korteriukse taga. On ruumi ainult endale ja oma 70 403 asjale. Ja häda, kui palgakärpe tõttu veel üht lisaks osta ei saa. Ahistus jõllitab nurgast vastu, ahastus pitsitab kõri külmade sõrmedega.

Me võtame ennast liiga tõsiselt. Õigemini me võtame oma muresid liiga tõsiselt. Mitte et mured poleks tõsised, aga pole kasu jõu kulutamisest mure sügavustes kaevandamiseks. Ainult muretsemisest ära ei ela, siht kaob silmist. Tegelikult me ju ise mõtleme oma maailma välja, otsustame, mis on tähtis. Väljamõeldud maailmas elamise pingutus ei lase aga seda maailma ümber kujundada, katsetada. Ega puhata ja mängida. Rapsides läheb meelest, et tegelikult tahtsid rõõmustada. Unustad, et mõnegi asja on teised juba välja mõelnud ja ära proovinud ning tarvitseb vaid küsida sõbralt nõu, et terve õhtu oleks päikese käes peesitamise jaoks vaba. See, mu armsad kaaskodanikud, on irooniline väljend: "Sila jest, uma ne nado!"
Ma ei arva, et peaksime olema lambakari. Või kui mulle kui "lihtsale inimesele" on tõesti ette määratud lamba osa selles universumi sopis, siis ei taha ma vähemasti olla paanikas lammas.

Ma ei saa juhtida riiki, sest, ausalt, ma ei viitsi tahta. Mul ei ole linnavalitsemises palju midagi kaasa rääkida, sest ma ei viitsi sekeldada. Oma firmat ma ka ei taha, sest ma ei v iitsi teiste eest mõelda. Aga ma tahan erineda hallist massist.

Praegu on tarvilik valem eriti lihtne: tuleb olla õnnelik ja toimida. Võimatuid asju on niigi tüütult palju, las siis need, mis sõltuvad meie valikutest, olla võimalikud. Piinlik justkui tunnistadagi, aga kõige enam olen sel kevadel enesega rahul olnud siis, kui panin prügikasti mingi mannetu idioodi poolt maha visatud kommikoti ja kui tõstsin öösel püsti naabrite uppi läinud vanapaberikonteineri. Ma ei pidanud, ma võisin. Ma tahtsin, sest ma suutsin. Usun, muide, et sellest läks elu natukene paremaks - kogu riigis, minu riigis.

Ma armastan oma kodumaad isegi siis, kui selle ninajuurel on Vabadussõja võidusammas nagu soolatüügas. See on siiski ka minu sammas, minu enda subjektiivne reaalsus, sest olen otsustanud, sest see on minu maa, minu riik, minu tulevik ja minust sõltub, mis edasi saab. Mõtle kui tore, kui riigiametnikud arvaksid samamoodi.