Edgargorod: linn tulvil avastamisrõõmu
Viimasel ajal näib mulle üha enam, et Lollinn vääriks uut ja uhkemat paraadnime, milleks võiks suurepäraselt sobida Edgargorod. Vene kombe kohaselt, Suure Juhi auks või nii ;-) Siis saab tädi Maali maalt ka kohe ja kindlasti aru, kuhu ta sattub, see pole lihtsalt neurootiliste „keeniuste” linn, see on midagi märksa enamat.
Juhtub, et tädi Maali neil päevil näiteks ida poolt linnale läheneda püüab, siis satub ta enne, kui kesklinna klaasmaju silmab, paha-aimamatult otse Edgar Elmarovitši alkovastase võitluse keskpunkti ehk Õllesummerile. Kuldlauset, et töö on meie on sõber, teda me puutu, aga alkohol on meie vaenlane, teda me hävitame, teab igaüks. Edgargorodi nimelises absurdlinnakeses toimub tõhus võitlus viinakuradi vastu kõigi vahendite ja ühendatud jõududega, seda kõike linna tähtsaimal väljakul — Lauluväljakul. Suur Juht näitab suure toobiga ette, kõik lihtsad Veltsid, Kunnid ja Petsid teevad ning saavad seeläbi ennastki kord aastas suurte sõjameestena tunda.
Mingis iseäranis äraspidises võtmes meenuvad mulle ajalooõpikust vanade roomlaste uhked gladiaatorivõitlused, mis olid samasugused suursündmused.
„Las Kunnid, Veltsid ja Petsid joovad ja kaklevad kord aastas, teenitud preemiana kolm korda niipalju, kui suudavad, muul ajal tahaksin ma neis (ainult ühele teemale suunatud) nutikalid leiutajaid näha,” näib olevat Suure Juhi uusim mõttekäik.
Kuidas arendada inimloomas loovust? Igasugune loovus vajab esilekerkimiseks piisavas koguses ahistavaid piiranguid ja ebamugavaid tingimusi. Kui miski asi liiga lihtsaks ja mugavaks muutub, kaotab inimeseloom selle vastu üsna kiiresti huvi. Inimene vajab adrenaliini, et saaks iseendale vastu rinda taguda ja mõnuga tõdeda: „Näe, hakkama sain!”
Üks mõnda aega Ameerikas elanud sõber rääkis mulle kord lugu NY rikkurite võsukestest, kes end iga päev Chanel Nr 5 st täis kaanisid. Nad oleksid võinud ka kõikseaeg kallist konjakit juua, aga see polnud nende jaoks huvitav... piisavalt kallist ja konservatiivse imagoga parfüümi kaanida oli palju huvitavam. Lisaks purjujäämisele said nad ka mingi teistsuguse adrenaliinilaksu osaliseks. Selle parfüümilonksu abil lunastasid nad justkui pileti mingisse pahelisse salaordusse, millega oma igavat elu täita.
Kuna lihtsatel Veltsidel, Petsidel ega ammugi mitte meie pubekatel pole raha, et Chanelli pudeli poole vaadata, tuleb Edgar Elamrovitš nende loovuse arendamiseks teistsugust strateegiat kasutada. Mainitud nipp on sm. Gorbatšovi poolt testitud ning omal ajal töötas see vägagi hästi, miks siis nüüd ei peaks.
Keerame viinakraani kinni ja õllekraani ka. Vaatame, mis nad välja hauvad...
Mõned näited Gorba ajast, mida egdargorodlased Suure Juhi ja Õpetaja suurepärase varjatud pedagoogitöö tulemusena varsti taasavastamas on. Vähemalt üks põlvkond on neid suurepäraseid hõrgutisi esmakordelt nautlemas. Kui tahad, et teismeline miski asja läbi ussi mm-i kätte saaks, siis keela see ära.
Alustagem ajalooekskurssi leebematest nähtustest, nagu joovastav tarretisetort või joodamatu kokteil nimega Science Fiction, et jõuda karmimate paladeni. 90ndate alguse malevajooki melissi puskarit kirjeldas üks seda tarbinud inimene nii: "Haises ja maitses, kui bensiin... pärast viiendat pitsi muutus joodavaks, maitset ei õnnestunud mitte millegagi tappa. Bensiinikrooksud käisid nädal aega..."
Ka PVA liimist pidada alko välja saama pigistada. Lonksukese saanud kätte ka kadunud aegadel müügil olnud jälgimaitselisest hambapastast nimega Pomorin.
Kui Edgar Suur oma plaanid teostab, siis võib ta järgmisel kevadel suurejooneliselt Edgardorodi tunnusjoogi konkursi välja kuulutada. Kõik vanad kokteilid pole küll enam teostatavad, aga küll nutikad noore uusi ja huvitavad leiutavad. Värvilistest kummikommidest, energiajookidest ja muudest toredatest asjadest, millest eelmine põlvkond ei osanud undki näha, annab kindlasti midagi hopis uut ja huvitavat kokku segada. Avastamisrõõmu võimalustelinnas!
