Tervitan Tallinna linnaisade/emade kavatsust taastada kunagist Nõelasilma ja rajada park sõjas purustatud Harju tänava äärde.
Leian, et tuleks veel taastada üks väga tähtis ehitis - see on muidugi Kuld Lõvi oma esmajärgulise köögi ja suveaiaga. Jäägu siis ülejäänud Harju tänava "surnud majad" kummitama edasi kui ajaloolised virtuaalsused. Trepi tänav, koos oma võlvitud avausega müüris, moodustas lühikese, kuid huvitava osa minu kunagisest kooliteest 1930/40. aastail.
Minu kooliteejupp läbi Niguliste kalmistu oli alati kõhedust tekitav - eriti pimedatel tundidel, kui ainsateks valgusallikateks (enne 1941. aastat) olid üksikud nõrgad laternad, mis pealegi olid osaliselt varjatud kalmistu hiiglaslikest pärnapuudest. Sünge kirik oma kuulsa surmatantsu ja suure reljeefse luukerega välisukse kõrval sundis mind kiirustama.
Hiljem paguluses Rootsis oli rõõm suur, kui mu vanematel õnnestus Stockholmis osta üks akvarell, mis kujutab Trepi tänavat koos trepi ja Nõelasilma väravaga. Akvarelli autor on baltisaksa maalikunstnik K. A. von Winkler (1860-1911). Võrreldes akvarelli mõne fotoga Nõelasilmast, võib konstateerida huvitavaid erinevusi:
1) Winkler on maalinud treppi kui seitsmeastmelist. Fotodel on aga trepil kümme astet.
2) Niguliste kiriku selle osa, mis on nähtav Nõelasilma avauses, on Winkler nihutanud oluliselt vasakule, andes seega rohkem ruumi lehtpuude rohelusele.
Ilmsesti on Winkler oma maalis kasutanud kunstniku vabadust, muutes (parandades!) motiivi suvaliselt selleks, et kompositsioon ühtuks paremini tema kui loova kunstniku tunnetuse ja kreatiivsusega.
Analoogselt võttis H. Matisse omale vabaduse, et kujutada naismodellide jalgu nelja (!) varbaga. Nii olevat naine loomulikum ja vähem hargnenud! Seda leidis see suur meister.
H. Neuhaus
Stockholm
Väärikus kadunud
EE nr 37 Kolmanda Eesti
president kogu rahvale!
Ei saa ka tavakodanik üle ega ümber sellest presidendi valimise show'st. See komöödia, mis praegu toimub, on masendav ja traumeeriv. Arnold Rüütli meeleheitlikest katsetest jälle presidenditooli haarata jääb mulje, et ta on Villu ja Edgari mängukann. Mul tekib küsimus, kas inimese minevikust rääkimine ikka on psühhoterror. Mõni arvab kogu aeg, et talle on maailm võlgu ja ta ise maailma naba. Meie, kes me valisime Riigikogusse oma esindajad, peame ka neid usaldama. Miks ei kõlvanud A. Rüütlil Riigikogus kandideerida koos pr Ergmaga või hr Ilvesega? Miks elavad savisaarlased, reiljanlased ja istub president ikka veel stagnaajas, üks kandidaat ja 100% hääli. Minul, lihtsal Eesti Vabariigi kodanikul, tekib küsimus, kas võimu- ja rahaiha ning eetikakriisi ja propagandatrikke on üldse võimalik ohjeldada.
Ka oma eakuse tõttu kipun arvama, et nii väiksele riigile ei sobi presidendiks vanur. President peab olema nii vaimselt kui ka füüsiliselt terve ja erudeeritud, väärikas, valdama keeli, mitte aga manipuleeritav, kes kaotab kontrolli olukorra üle. Peale selle mõtlemisvõimeline, mitte vähemuse täispuhutav mängukann.
Eva Rõuk
Eesti Orhideekaitse Klubi saatis mulle pärast nimetatud loo lugemist põhjendatud märkuse, et orhideed on looduskaitse all ja neid on seadusevastane metsa alt koduaeda tuua.
Nii see on. Mis "professor" Samuli isiklikesse orhideedesse puutub, siis tema taimed on pärit lausa asfaldi seest - uude sadamasse viivalt teelt Saaremaal Tagarannas. Ebaseaduslik tegu, aga tegelikult hoopis päästeaktsioon.
Madis
Jürgen
