Tere. Minu nimi on Jörgen, ma olen 29-aastane ehk paljudele Eesti ajakirjanikele võiksin ma olla isa eest. Kasutangi siinkohal võimalust ja tervitan Delfi uudisteosakonda.

Viimastel aastatel on läbi viidud hulgaliselt uuringuid Eesti ajakirjanike kohta. Neid on läbi viidud peamiselt Tartu ülikoolis ehk selles koolis, mis tuli geniaalse mõtte peale koolitada ajakirjanikke ning suhtekorraldajaid koos. Tahaks ülikooli käest küsida: kas te tahtsite totaalset sõda? Nüüd on meil olukord, kus ajakirjanik B peab helistama allikale C, kuid C suunab ta allika D juurde, kes suunab ta allika E, F ja Y juurde, aga lõpuks vastab nende eest ikkagi Andreas Kaju. Või ajakirjanik B-l on mingi kursavend, kes teenib temast kaheksateist korda rohkem ja lõpetab tööpäeva juba pool kaks, sest siis jõuab teha veel ühise lantši peaministriga ning kaheksa kliendiga ja hilisõhtul telekas erapooletu kommentaatorina esineda, samal ajal kui tema kursavend B ööpimeduses oma päeva kuuekümnendat uudisnuppu kokku õmbleb ja telefonis naisele valetab, et ta ei saa koju tulla, ta muudab maailma.

Keskmine tööstaaž uudistetoimetustes on 4 aastat. See on kaasa toonud väga meeldiva pöörde: maailm algab igal hommikul puhtalt lehelt.

Need uuringud on samas päris huvitavad, sest nad on natuke nagu Vikerraadio õhtune vöönd: ütlevad meile seda, mida me juba niikuinii teame. Näiteks tuleb sealt välja, et keskmine Eesti ajakirjanik erineb maailma üldisest normaalsusest, kuna ta on enamasti naine. Muidugi oleme õnneks suutnud naised peatoimetajate positsioonidest minema peksta, ühe pidime kihutama isegi Berliini, muidu lahti ei saanud, aga õnneks oleme suutnud naised hoida siiani peamiselt toimetajatena ehk nendena, kes tegelikult kogu töö ära teevad, aga olgem valvsad. Ma üks hommik nägin juba Narva kohvikus Kärt Anvelti allikaga suhtlemas, nii et muutused ei ole kaugel.

Sest muutused toimuvad. Kui me võrdleme Eesti ajalehetoimetusi 1990ndate alguses sellega, mis avaneb meie silmadele täna, siis mis torkab esimesena silma? Muidugi see, et ebameeldiv vanainimese lõhn on lõpuks ometi välja saadud. Keskmine ajakirjanik Eestis on 40-aastane, kuid üle 40% ajakirjanikest on tinti solkinud vähem kui kümme aastat ning ainult iga viies ajakirjanik on teinud oma tööd üle 20 aasta. Keskmine tööstaaž uudistetoimetustes on 4 aastat. See on kaasa toonud väga meeldiva pöörde: maailm algab igal hommikul puhtalt lehelt. Ei ole olemas ajalugu. Ei ole olemas seoseid. Mitte mingeid sleppe, varje, mitte mingeid põhjuseid ja tagajärgesid, mitte mingit sellist soga. Eesti ajakirjanik saab iga päev alustada maailma kirjeldamist nii, nagu näeks ta seda esimest korda.

Kurb erand on siin muidugi Eesti ajakirjanike liidu gerontide sektsioon ehk Eesti Ekspressi toimetus. Masendav, mehed. Ma ei liialda, aga seal töötab inimesi, kes on reaalselt käes hoidnud pastakat. Noorematele poistele nagu Soonvald võib-olla selgituseks, et pastakat ei pea tegelikult kartma, õigesti kasutades on ta samuti nagu väike klikimasin [klõpsib kiiresti pastakaga]. Ekspressi toimetuses töötab isegi inimesi, kes siiamaani trehvavad oma allikatega näost näkku. Noorematele poistele jällegi selgituseks, et "näost näkku" tähendab seda, kui sina ja allikas olete ühes ruumis ja räägite ilma telefonita. Noh, hashtag absurd. Statistika järgi ütleb normaalne osa ajakirjanikest ehk 91,2 protsenti, et viimaste aastate jooksul ammutavad nad üha rohkem informatsiooni internetist. Ülejäänud 8,8 protsenti on Toomas Sildam, Raimu Hanson ja üks Virumaa Teataja jahindusuudiste toimetaja, kes kohtuvad, mitte ei guugelda, aga õnneks on nad sama väljasurev liik nagu Jüri Ratase vettpidavad lubadused.

Aga küsime: kuidas me saime vanainimesed toimetustest välja? Kuidas tekkis ilma mäluta ja ilma seosteta Eesti ajakirjandus? Väga lihtne. Nõukogude ajal kirjutas üks ajakirjanik ühes nädalas ühe artikli. "Artikkel" oli siis sama haruldane nähtus nagu tänapäeval on ajakirjanik, kes sööb sooja lõunat. Artiklile keskenduti. Sellele pühenduti. Ma palun, kui siin saalis on mõni ajakirjanik, kellel on hetkel käsil ainult ühe artikli kirjutamine ja tal on selle artikli üleandmiseks nädal aega aega, palun tõstke käsi püsti. Kui kirjutate Võrumaa teemadel või omastehooldusest, siis see ei loe, me räägime siin ikkagi pärisajakirjandusest, mis kellelegi päriselt ka korda läheb, nii et kas siin on inimesi, kes saavad rahulikult nädal aega kirjutada uudist pepust? Ei ole?

See ongi suurim muutus. Ükskõik millise ajakirjanikuga sa täna räägid, sa näed, et ta ei ole tegelikult sinuga. Tema mõtted on mujal, sa räägiksid nagu Ansipiga: kest on siin, aga jutt voolab automaatselt. Ajakirjanik on tööl. Kogu aeg tööl. Me ei räägi enam ühest artiklist nädalas, vaid kümnetest nuppudest päevas. Ei ole enam sellist asja nagu töörutiin. Ei ole enam olemas uudistsüklit. Eesti ajakirjandus on nagu külajoodik: tsüklis ollakse kogu aeg. Enamik ajakirjanikke ütleb, et aega ajakirjanduslikuks uurimistööks on vähem ja samas töötunde on rohkem. Press on kõva. Saavutada on vaja kogu aeg. See on hullem kui Eesti jalgpallikoondis, sest jalgpallurite puhul on iga vähem kui kuueväravaline kaotus meeldiv ja ootamatu üllatus, aga ajakirjandusse on inimestel endiselt usk. "Postimehe" tiraaž on suurem kui Nezavisima Gazetal. Kas olete näinud Aktuaalse Kaamera vaatajanumbreid? Need on hüpanud veel kõrgemale kui Ott Tänak viimasel Soome rallil. Okei, Eesti Päevaleht on natuke nagu sotsid − armas, et nad olemas on, aga kas me ikka paneks tähele, kui neid üks päev enam ei ole?

Kuid ikkagi. Eesti inimene usub ajakirjandust. Ja ajakirjanikud ise usuvad. 40 protsenti ajakirjanikest usuvad, et ajakirjandus on oluline ja teda saab usaldada. Mis paneb muidugi küsima, mida ülejäänud 60% usuvad ja usaldavad? Või on nad natuke nagu Helir-Valdor Seeder, kes võtab avalikus kohas oma teise samba välja ja tegelikult ükskõik, mis selle tulemus on? Ma ei tea. Ma küsin teie käest.

Me oleme kõik Priit Pulleritsu lapsed, me teame, et lugeja jaoks ei ole midagi hirmsamat kui põhjalikult avatud lugu, mida ei ilmesta ükski dramaatiline foto ja kus kordagi ei mainita sõna „jalgratas“.

Sest mis nendest uurimustest veel välja tuleb, on see, et teil pole hea. Te usute, et teie tegevus teeb maailma paremaks. Paljud on teie seast idealistid. Isegi utopistid. Aga teil pole vaba aega. Nagu null vaba aega. Te ei jõua isegi korralikult süüa. Võib-olla lõunaks üks McDonald'si mingi käkk, mille vahel on pihv samamoodi vasakule kaldus nagu Päevalehe pealiin, aga kui te seal sabas seisate ja siis vinniliselt Mustamäe teismeliselt oma juustuka kätte saate, siis te teate, et tegelikult on teie palk väiksem kui vinninäol. Te kirjutate struktuursest vägivallast või riigieelarve prioriteetidest, aga kahe kukli vahele pihvi panemine on ikkagi ühiskonna silmis olulisem. Eriti kui te peaksite töötama Sakalas või Valgamaalases, noh, elu on lihtsalt läinud nii, siis te teenite rohkem kui kolmandiku võrra vähem kui üleriiklike ajalehtede ajakirjanikud, aga isegi nemad saavad kuus puhtalt kätte sama palju kui need mehed, kes topless teie autot pesevad. Ja sealjuures on neil topless-kuttidel kindel tööaeg, aga teil ei ole. Eesti on täis mänguväljakuid, kuhu on unustatud väikesed lapsed kiikuma, sest nende isa või ema on tormanud tööpostile, et kirjutada lugu sellest, kuidas parlamendiliige lasi minut tagasi varrega peeru. Neil topless-kuttidel on korralikud unetunnid, aga teie magate keskmiselt viis tundi, neist tavaliselt tunnike valitsuse pressikonverentsil, ja ka siis näete unes Neinar Seli või Mati Alaveri, ja endiselt köeb teis lootus, et just teie olete see, kes rebib ükspäev nende mustad saladused avalikkuse ette. Aga kuidas, kui te olete kurnatud, tööd on liiga palju ja töö iseloom on kuidagi "üleüldse". Eestis on väga vähe teemaajakirjanikke − kolmveerand on üldajakirjanikud, kes kirjutavad kõigil teemadel kassi soolestikust kuni Hanno Pevkuri soolestikuni, ja see on ka arusaadav, sest teemaajakirjanik on niivõrd rumal inimene, et ta süveneb ühte teemasse. Aga keda huvitab süvenemine! See ju peletab lugejaid! Me oleme kõik Priit Pulleritsu lapsed, me teame, et lugeja jaoks ei ole midagi hirmsamat kui põhjalikult avatud lugu, mida ei ilmesta ükski dramaatiline foto ja kus kordagi ei mainita sõna "jalgratas". Eesti ajakirjanik peab olema nagu need moosekandid, kelle käed mängivad kitarri, suu suupilli, jalg trummi ja kõht tõmbab lõõtsa. Me kõik oleme neid mehi näinud. Ühel hetkel nad lihtsalt ei jaksa ja neil palutakse rivist sama kiiresti minema astuda kui keskmisel Postimehe toimetajal.

Ajakirjanik peab tänapäeval oskama kõike! Konvergeerunud toimetused. Me kõik teame, mida see tähendab. Põhimõtteliselt on konvergeerunud toimetused nagu grupiseks, kus lükkavad kõikidesse kanalitesse kõike, mida lükata on, ja õhtu lõpetuseks on kõigil higine ja üksik tunne, sest päris õnnelikuks ei saanud keegi. Ja siis veel omanike surve. ERRi inimesed võiksid nüüd praegu saalist välja minna ja võtta Hans H Luige kulul ühe saiakese, pärast tulge tagasi ja öelge, kas maitses teistmoodi kui maksumaksja poolt kinnimakstud pontšik, sest teie

ei tea eraomaniku survest midagi, aga meie teame. Kui ajakirjanike käest küsiti, kes teie tööd kõige rohkem mõjutavad, siis muide 6 protsenti ütles, et religioossed tõekspidamised. Ilmselt vastasid nii elu24 ajakirjanikud ja tõesti-tõesti, viimasel ajal ongi seal vähem pepparipilte üleval, sest Jeesus ei näidanud ristil ju ka peput, vaid midagi muud. Aga 16 protsenti ütleb, et nad tunnevad survet omaniku poolt. Ainult 16 protsenti! Aga okei. Uuringute järgi tunnevad Eesti ajakirjanikud üldiselt ennast väga autonoomselt. Te olete sõltumatud, absoluutselt sõltumatud: teie ei sõltu kellestki ja miski ei sõltu teist. Välja arvatud rahaline surve. Ja selle nimel peab Eesti ajakirjandus olema nagu H&Mi riietatud Ivo Linna jaaniõhtul − kõik peab meeldima kõigile. Eesti ajakirjanduses ei ole enam − ja ilmselt ei tulegi − oma Versace'it, oma punkar Villut, midagi, mis oleks uus, värske ja vähestele.

Ajakirjanduslik butiik. Eriklass. Kõrgem tase. Aga ei. Eesti ajakirjandus on nagu Tartu: kausi kujuline, nii et kõik voolab keskele kokku. Kõik algab juba nimetustest. Kas see, mis te teete, on "uudis" või "toode". Kas te olete "ajakirjanik" või "töötaja". Varem oli kõik palju selgem. Ajakirjanike seas oli selge hierarhia: paberlehe ajakirjanik oli justkui kraad kõvem kui veebiajakirjanik. Toimetaja natuke tummisem kui reporter, ja siis temast veel kraad olulisem oli vanemtoimetaja, siis toimetuse juhataja, siis tegevtoimetaja, siis peatoimetaja ja siis Madis Jürgen. Nii oli see alati ja igal pool. Aga tänapäeval on toimetuse hierarhia täiesti teine. Kõige all on 50 aastat kultuuritoimetust juhtinu, temast samm kõrgemal see tundmatu vanamees, kes käib teisipäeviti toimetuses viinamarju söömas, siis reporter, siis toimetaja, siis koristaja, siis pepuajakirjanik. Mida siis usaldada? Keda usaldada? Mis see minu töö üldse on?

Tartu Ülikooli uuringu järgi arvas 95 protsenti ajakirjanikest, et nende ülesanne on anda asjadest teada nii, nagu nad on. [paus] Milleks? Keda see huvitab? Teid ennast ka ei huvita. Lähete koju, vaatate oma musti nõusid, vanaks jäänud naist, oma kasvatamata lapsi, keda te nägite viimati enne Riigikogu valimisi − see on see, kuidas asjad tegelikult on.

80 protsenti ajakirjanikest ütles, et nende ülesandeks on pakkuda uudiseid, mis tõmbaksid võimalikult laia publikut − ilmselgelt ei olnud ülejäänud 20% veel firma suvepäevadel omanikuga kohtunud. 56 protsenti usub, et nad peaksid mõjutama avalikku arvamust ning põhjustama sotsiaalseid muutuseid, aga 44 protsenti usub, et õige ajaleht on nagu Erich Kriegeri kontsert Georg Otsa SPAs: natuke halba meelelahutust, natuke mudalõhnalist lõõgastust. Selle nimekirja kõige lõpus on arvamus, et ajakirjanduse eesmärgiks on kiita võimulolevaid parteisid. Noh, pärast Tallinna TV lõpetamist võib see number muidugi veelgi kukkuda.

Huvitavaid numbreid on veel. Ainult 19 protsenti arvab, et ajakirjanduse usaldusväärsus on tõusnud ja huvitav küll, miks neid nii vähe on, kui 54% ütleb, et lugude põhjalikuks ettevalmistamiseks on aega jäänud järjest vähemaks. Rohkem kui pooled arvavad, et pole olemas üleüldist ajakirjanduseetikat, vaid see sõltub konkreetsest olukorrast ehk teisisõnu, kas sul on parajasti Pirital ühe eramaja aia taga viibides vaba drooni või mitte, ning vaid 13% väidab, et neid on kunagi natukenegi mõjutanud kümned kommunikatsioonibürood ja sajad PR-töötajad ministeeriumites, ettevõtetes, riigiametites ja mujal. Mis tähendab, et Eesti ajakirjanike seas on ausaid inimesi täpselt need 13%.

Kuidas siis seis on? Lugejad on muutunud kärsitumaks, reklaamiandjad skeptilisemaks, poliitikud osavamaks, toimetuste liikmete arv on muutunud väiksemaks ja ülesanded on muutunud samas intensiivsemaks. Tööpäevad on läinud pikemaks ja omaniku kannatus lühemaks. Teie kolleegid vahetuvad kiiremini kui Mart Helme tujud. Varem oli teil toimetuses keegi, kellega saite rääkida "Õnne 13" esimestest episoodidest, nüüd on hea, kui toimetuses on hommikul keegi, kes on jõudnud teie nime pähe õppida. Eriti kui te olete noorem ajakirjanik, siis on just teie töötunnid eriti pikad, just teie olete eriti ületöötanud. Nii mõnedki teie seas jõuavad koju hilja õhtul, vajutavad lülitit ja kui nad vaatavad siis heleda plaksuga läbipõlenud pirni, siis on neil tunne, nagu vaataksid nad ennast.

Aga vähemalt olete te endiselt sõltumatud ja olgem ausad, endiselt suudate te esile kutsuda muutuseid, isegi kui selleks muutuseks on [klõpsib pastakaga]. Asi seegi. Aitäh, ja jõudu.

Tekst põhineb Tartu Ülikoolis kaitstud magistritöödel ajakirjanike töökoormuse jms kohta (autorid Kadri Külaots, Anna-Teele Orav, Heleri All, Kairi Janson, Eva-Lotta Kivi jt), Halliki Harro-Loiti ja Epp Laugu artiklil "Journalists in Estonia" (2016) ning vestlustel mõnede ajakirjanikega. Kasutatud on ka üht Mart Juure tehtud nalja.