Eesti aristokraatia otsingud
Me kõik teame, et põlvneme pärisorjadest ning et meil pole kunagi olnud oma seisuslikku ühiskonda. Juba see mõtegi on meile väga võõras - nagu saaks keegi meie hulgast olla juba iseenesest olla kuidagi parem, õigem, õilsam või kuidagi eesõigustatum. Oh ei. Kohe tõmbame maha ja paneme paika, eks ole. Võrdsuse ja demokraatia ideed oleksid meile nagu palju rohkem omasemad.
Seda kõike muidugi esimeses lähenduses. Sest ega orjad ju muud polegi näinud kui vaid omavahelist kisklemist, kadetsemist ja nõmetsemist, mida parema puudumisel siis tihtipeale demokraatiaks peetaksegi.
Kui aga veidikene järele mõtlema hakata, siis polegi aristokraatia mõte meile ehk siiski ka nii väga võõras.
Henrik Ibsen laseb oma näidendis "Rahva vaenlane" välja ütelda tõdemuse: "Enamus eksib alati. Vähemus eksib mõnikord." Nii see on. Tõepoolest, miks peaks suurem hulk inimesi mõtlema ja otsustama paremini ja õigemini kui väiksem hulk?
Ja vist oli see Winston Churchill, kes olevat ütelnud umbes nii, et demokraatia on kõige kulukam, vaevalisem ja ebatõhusam valitsemisviis, kuid midagi paremat pole ka leiutatud.
Tegelikult muidugi on, juba ammu. Kõikvõimalikud monarhiad ja oligarhiad; igasugused merito-, pluto- ja aristokraatiad jpt on edukalt või vähem edukalt valitsenud tuhandeid, kui mitte kümneid tuhandeid aastaid kõikidel mandritel, kümnetes erinevates tsivilisatsioonides ja kultuurides. Võiks lausa ütelda, et demokraatia on vaid pisikene hälve inimkonna ajaloos.
Ikka on olnud neid, kes on paremad. Ja need paremad on otse loomulikult ka võtnud valitsemise enda kätte, kuidas siis muidu. Aristokraatia tähendabki ju parimate võimu. Imelik oleks, kui võim saaks osaks rumalatele, nõrkadele või viletsatele. Või, hoidku Jumal, lausa pööbli, rahvamassi kätte otsustamiseks, eks ole. Kohe kuidagi mitte! Võim ja otsustamine ja valitsemine ja üldse juhtimine on otse loomulikult nende rida, kes seda valdavad, kes on selleks võimalised, seda suudavad, kes on selleks seatud ja kutsutud oma loomulikul viisil.
Vahemärkusena: see demokraatia-hulluse tulek oli muideks väga lihtsalt ja otseselt seotud paradigma muutusega 18. - 19. sajandil Euroopa kultuuriruumis, kus hakati olulisemaiks pidama individuaalse arengu läbi tekkinud omadusi ning kahtlema sünnipärastes võimete tähtsuses. Seisuslik ühiskond pidas olulisemaks väärikat päritolu, samal ajal kui kodanlik ühiskond oli valmis tunnustama igaühe võimalust läbi lüüa.
Loodusteaduslikult on olemas mõlemad. Kumbki pole välistatud. Küsimus on vaid selles, mida me tähtsustame. Tõuaretuses on kahtlemata olulisem päritolu. Pedagoogika ja psühhoanalüüs kipuvad tähtsamaks pidama kujunemist.
Aga kui meil pole mingeid andmeid inimese võimetest ja oskustest, millele me siis saame tugineda? - Ega muud polegi kui küsime, kes on tema vanemad, kust ta pärineb, eks ole. Miks me ei peaks usaldama inimest, kes pärineb heast perekonnast ja suguvõsast. Garantiid on koguni kolmekordsed: kõigepealt peaksid tal ju olema head kombed, hea kasvatus. Loodetavasti hoiab tema perekond tal silma peal ja ta tunneb nende ees vastutust, ei taha neile häbi teha. Ja, mis kõige olulisem, ta peaks olema juba sünnipäraselt heade eeldustega.
Tahes-tahtmatult arvestatakse nende eeldustega isegi kõige demokraatlikumates ühiskondades. Tahes või tahtmatult jõuavad andekamate vanemate lapsed koolis paremini edasi isegi siis, kui neile mingeid soodustusi ei tehta. Tuntud muusiku või kunstniku järeltulijale pööratakse rohkem tähelepanu ja temaga seotakse rohkem lootusi. Ja nii edasi.
Pole mingeid kahtlusi, et sünnipäraste võimete ilmnemist eeldatakse ja oodatakse. Või ka vastupidi, kardetakse, kui on põhjust - näiteks kurjategijate järeltulijate puhul.
Aga aristokraatia ei pruugi sugugi olla vaid pärivuslik. Varem või hiljem kipub see manduma, nagu ajaloos korduvalt on nähtud. Täiesti arvestatav on ka teenetel põhinev eliit. Igaüks peab ennast ise tõestama, et saada pälvitud.
Midagi taolist on praegusel ajal ka Eestis tegelikult kogu aeg olemas olnud. Kasvõi kõik need teenetemärkide kavalerid. Ordenikandjad. Riiklike autasude saajad.
Enamasti pole neid keegi kuskile edutanud, ametitesse või teenistuskohtadesse määranud, toetusi ega stipendiume või eripensione andnud. Neid on lihtsalt esile tõstetud, nende teenete eest. Oma aristokraatia seegi, kahtlemata.
Sõna-sõnalt viitab "aristokraatia", tõsi küll, võimule. Aga on ju ka autoriteedil võim, näiteks. Ja peale pärivusliku ja teenistusliku aristokraatia on ju ka vaimuaristokraatia.
Pole isegi tähtis, kas sa oled kuulsast suguvõsast või kas sind on kuidagi ära märgitud. Tähtis on vaid see, et sind tunnustatakse, sinusse usutakse, sinuga arvestatakse. Ja see teebki sinust aristokraadi.
Võimalik, et igaüks on seda mingis mõttes kunagi või kuidagi kogenud. Et austatakse ja usaldatakse. Ja et see kohustab. Esiletõst, eristumine, ootus on olulised. Ja koos sellega ka võim. Ja koos võimuga ka kohustus ja vastutus. Noblesse oblige.
Nii et ega see meie oma aristokraatia idee ja olemus vist päris võõras mõte just ka ei ole. Muideks, juba 20-ndatel aastatel arutleti meil selle üle päris laialdaselt.
