Eesti eurolaul nõuab vinget tuunimist
Eestist Moskvasse saadetava Urban Symphony loo meloodial ja seadel pole häda midagi. Aga raju euro-show kontekstis on visuaalne külg liiga silmapaistmatu ja isegi traagiline. Ei usu, et Moskva oleks vahepeal pisaraid uskuma hakanud.
Et saavutada edu - täpsemalt, esikohta -, tuleb kasutada eelmiste võitjate kogemusi ja neid loovalt edasi arendada. Millised elemendid tagasid möödunud aastal Venemaale esikoha?
Loomulikult kunstjääl ringi uisutav olümpiavõitja Jevgeni Pljuštšenko ning rohkem kui 300aastane Stradivari viiul.
Ometi on meil venelaste mulluse saavutuse ülelöömiseks head eeldused. Talispordistaare on meil koguni kaks: Kristina Šmigun ja Andrus Veerpalu. Kolm minutit on just paras aeg, et üle laval sädelevate kunstlumekuhilate korralik sprint teha. Käsikäes nagu tööline ja kolhoositar Muhhina taiesel.
Stradivariusele leidub väärikas analoog teisest pilliklassist - August Teppo lõõtsad. Ja kuna neid on säilinud rohkem kui Itaalia pille, saaksime lavale tuua jälle topeltstafi. Lõõtsa peaksid mängima kaks Eesti muusikategelast, keda maailmas kõige rohkem tuntakse: Arvo Pärt ja Neeme Järvi. Laulu seade muutmine on pisiasi.
Pärdi ja Järvi kaasamine tagaks Eesti laulule vanema generatsiooni ning süvamuusika austajate hääled kogu Euroopast. Veerpalu ja Šmigun lisaksid sportliku nooruse omad. Võit tuleks mäekõrgune. Kui aga seda head nõu kuulata, olen esimene, kes järjekordse fiasko korral Eesti laulu esitust parastama hakkab.
