21.11.2008, 00:00
Eesti kirjanikud lätlastest
19. novembril tähistas meie noorem veli Läti Vabariik 90. sünnipäeva. Kingime sel puhul lätlastele kõige kallima, mis meie vaimuvarast leida on: tsitaadipõimiku, mis koosneb eesti kirjanike lõunanaabrite kohta kirjutatust rohkem kui saja aasta jooksul.
Tsitaate kogudes ilmnes huvitav seaduspära: eri ajastutel on Eesti
kirjanduses Läti ja lätlaste suhtes valitsenud ikka mingi
standardsuhtumine. Enne 1918. aastat aukartus ja õppimissoovitus enam
arenenud ja euroopalikuma lõunanaabri suhtes; üsna jõhker,
kuid ka vastast austav kemplemine ja mõnitamine esimesel
iseseisvusperioodil; sellele järgnenud nõukogudeaegne poliitiline
korrektsus, millele lisandub väliseesti kirjanduse lugupidav suhtumine
lätlaste kui saatusekaaslaste vastu, ning lõpuks
taasiseseisvusperioodi rõve porno.
*
“Lätlaste poolt on asjalugu parem.
A. Needra on juba
häid tüüpe aadlisoost kirjeldanud (“Sõrru
suitsus”, “Maas” parun Nordhausen jne). Teiselt poolt on
Pantenius, Worms tõetruusid Läti talupoegi kirjeldanud. Sealpool
nähtavasti üksteisest arusaamine suurem, üksteise hindamine,
vähemalt kirjanduses, õigem.
Eesti kirjanduses on
aadlimees ikka midagi negatiivset. Aadlitüübid on sihiliselt
ühekülgsed.”
(Juhan Luiga “Noor-Eesti II”
1907)
*
“Kristjan Lible, kolmekümne kuue aastane
mees, rahvuse poolest pool-eestlane, pool-lätlane, jätkas alaliste
röhituste ja “hõkkide” saatel:
“Nojaa,
hõk, ega’nd ikka palju ei puudunud kah, et olekski
lõhki läind.”
“Oi, ei see lõhki
lähe,” vastas Arno.
(Oskar Luts “Kevade” 1912)
*
“Paukudes tõmmatakse välimine uks kinni ja
kõrtsi eeskoda täidab hirmus Läti naer.”
(August
Alle “Lilla elevant” 1923)
*
““Või see Lätimaale sõit nii lihtne ja kerge
on!” pajatas Joonatan. “Terve maakera pidin risti ja rästi
läbi sõitma, enne kui jõudsin parajasse kohta ning papi
põrgu suust kätte sain. Oi vennad, võiksin teile jutustada
lugusid, terve kuu saaksite kuulata juhtumisi ja äpardusi, missuguseid
pole veel ükski ristiinimene läbi teinud!””
(August
Gailit “Toomas Nipernaadi” 1928)
*
“Läksin trepist üles koolimajasse. Vastu tulid kaks poissi.
Ütlesid midagi läti keeles, millest ma aru ei saanud. Üks
näitas selle juures minu säärtega saabaste peale ja teine
tõmbas mul kaelarätiku otsa vesti alt välja. Ühele ei
saanud ma midagi vastata, aga selle ma lükkasin vastu seina, kes
kaelarätti rahule ei jätnud. Kohe seadsid endid mõlemad nii
kui noored kuked löögivalmis, ja ma pidin oma elu kaitsma niipalju,
kui mul jõudu ja mõistust oli. Elu on igaühele
kallis.”
(Jaan Lattik “Koolipoisid” 1928)
*
“Meie vanad koolipoisid algasime kallaletungimist ja
sellepärast ei salli meie ka ühtki piiri Läti ja Eesti vahel.
Jalaga tuleks maha lükata kõik tõkked Konnaoja kaldalt ja
lasta vabaks kõik teed, et praegused koolipoisid võiksid
jällegi vabalt jõudu katsuda, õppida üksteist tundma ja
võitluses teineteist leida. Ega meie ei ole Balkani metsmehed, kes
üksteise nina ette aia ehitavad ja siis aia vahelt veel teisel nina otsast
tüki ära hammustavad. Meie kakleme lätlastega käsitsi, kui
seda tarvis on, ja meil ei ole vaja eemalt üle aia kive
pilduda...”
(sealsamas)
*
“Korporatsioonid
olid tol ajal: Curonia, Livonia, Estonia, Fraternitas Rigensis, Fraternitas
Academica, Neobaltia ja Lettonia. Lätlastest kuulsin ma aukartusega, et
nad oma värvikandmise õiguse mõõkadega kätte
olevat raiunud, tugevad maapoisid, nagu nad olid. Ü
;ks olevat ühele sakslasele kõigi “bindede ja
bandaažide” pääle vaatamata rinnakorvi sisse löönud
ja tema eluksajaks vigaseks teinud.”
(Karl August Hindrey
“Minu elukroonika” 1929)
*
““Noh, siis ütelge seda lätlasele vene keeles, et
ta teaks: härra Maurusel on õigus. See on püha kõrd, et
härra Maurusel on õigus, mitte lätlasel.””
(A. H. Tammsaare “Tõde ja õigus II” 1929)
*
““Ei, lätlane ei mõista.
Lätlane ei mõista kunagi. Lätlane mõistab ikka teisiti
kui meie. Niisugune on lätlane ja niisugused oleme meie.”
Aga
kui Kopfschneider tahtis söögi pooleli jätta ja alla minna,
surus direktor ta paigale tagasi ja ütles:
“Istuge, istuge!
Mitte härra Mauruse käsu vastu teha. Kas härra Maurus
ütles: tõuske ja minge alla? Ei, härra Maurus ei öelnud
seda. Noh, siis edasi süüa ja mitte tõusta! Mitte kõrda
rikkuda!”
Ja eesti keeles lisas ta juurde: “Lätlane tahab
ka süüa. Lätlane tahab rohkem süüa kui meie, sest tema
on paremaga harjunud.””
(sealsamas)
*
“...aga see oli see viga, et sõit Riiga läks
läbi lätlaste maa. Ega see Lätimaa ka ole teissugune kui meie
maa, talvel niisama valge lumi, mustavad majaseinad ja rohelised metsad, aga
need lätlased ise! Nendega oli väga raske ajada asju ja just
seepärast pidigi ikka mitu küla sõitma korraga koos, sest hulk
mehi on hulk mehi, aga üksinda või väikese salgaga Riia
linnani välja jõuda oli selge imetegu.”
(Juhan Jaik
“Tuuts-Juhani esimest sorti kivi” 1933)
*
“Selle küsimuse pääle Tuuts-Juhan pistis
kõvasti naerma, et mis mehed sa arvad need Smiltene lätlased
olevat, et seitse Kasaritsa meest peaksid neid kartma. Muidugi ei kakelnud
ainult kaks Smiltene meest, vaid nende ässitusel Kasaritsa meestele
tunginud kallale kõik kõrtsi rahvas, võib-olla oli neid
kakskümmend, võib-olla ka kolmkümmend.”
(sealsamas)
*
“Esialgu ei tulnud midagi, kuigi me soovisime
südamest, et Tuuts-Juhan kõige väiksemagi kunsttükiga
tuleks toime. Viimaks nägime, et lätlased läksid rahutuks ja
varsti lõid sõrmed suhu. Oli näha, et midagi neil suus
puutus näppu ja mehed nagu midagi kisuvad. Aga kui siis iga mees
tõmbas suust välja sisiseva siu, siis oli kõrts täis
pöörast röökimist ja lätlased jooksid hirmuga
välja, jättes kasukad ja mütsid varna otsa.”
(sealsamas)
*
“Oi, kurat võtaks, kui
sõda peaks kord lõppema ning mina sellest möllust terve
nahaga pääsema, siis olgu mu esimeseks lustiks ja
rõõmuks osta enesele üks lätikeelne aabits, ja sinna
tahan ma nii mõnedki korrad päris tõsiselt sisse vaadata. On
päris ime ja üllatus, mida kõike selle keelega ei saa teha,
jonnikamadki mehed avavad oma südame ning hullemadki loomad muutuvad
taltsaks nagu üks süütu voonakene!”
(August Gailit
“Isade maa” 1935)
*
““Mina
räägin Jonis Vizbulini sõnu, aga nõnda tema ütles
seal: iga lätlane on tuline patrioot, olgu ta siis muidu kas enamlane,
demokraat või monarhist. Nad olla lootnud Vene keisrile, kuid nende
rügemendid sulanud kokku Tiruli soodes ja Üksküla juures,
nüüd mängivad enamlastele. Kommunistid pidada neile kindlustama
riikl
iku iseseisvuse!”
“Kommunistid – need
röövlid ja süütute inimeste tapjad?” imestas
Vesipull.
“Ei, nad polla puutunud ühtki omamaalast...”
(sealsamas)
*
““Jonas Vizbulin
rääkis,” seletas Mikk Kroonumees edasi, “et neid olla
olnud viis venda. Kaks langenud Maailmasõjas Tiruli soodes Riia all
sakslaste vastu võideldes, kaks aga teeninud läti punases
kütirügemendis ning saanud hukka meie vastu võideldes Tartu
all. Nõnda ta rääkis. Ja ütles kurvalt, et nende rahvas
olla verest tühjaks jooksnud, paremad mehed olla langenud
Maailmasõjas, kaitstes oma maad sakslaste korpuse vastu,
ülejäänud mehed taganenud Venesse ning pidanud tahestahtmata
muutuma punasteks, patrioodist punasteks.””
(sealsamas)
*
“Väikesed pallipoisid jooksid väljakule,
ilmusid piirikohtunikud. Ja siis jooksid väljakule punavalged.
Lõunanaabri hümn, meloodiline ja melanhoolne, kõlas
väljaku kohal. Punavalged võtsid valveseisangu, see oli nende
hümn. Rasked pilved olid tõusnud nende maa kohale, nagu sellegi maa
kohale, mille pinnal nad parajasti viibisid. Oli küsitav, kui kaua see
vaikne, meloodiline viis veel vabalt kõlada tohtis. Aga praegu ta
kõlas, mängitud arvurikkast orkestrist, küll kibedate
rivaalide poolt, aga ühtlasi ka truude relvavendade poolt, kellega koos
oli vabadus kätte võidetud.”
(Voldemar Õun
“Uus evangeelium” 1953)
*
“Ning hommikuses
valguses on vana Riia linn
täis tammepärgi kandvaid
Jaaniseid.
Nii paksud tumerohelised pärjad
kui mättad
pääs!
Mis mul siis teha jääb?
Üht Jaanist
teadsin sääl,
kuid kaotasin ta käest.
Üht Jaanist
tean, kes juba kalmus puhkab...
Ma hangin endalegi tammepärja uhke
Ja Rainisele jalutsisse säen.”
(Aira Kaal
“Tartu-Riia” 1960)
*
“Elu lõpuni ei
unustanud vend Vahindra halvustavat jutuajamist Eesti esinduses. Edaspidi
rõhutas ta igal võimalikul juhul, et on Läti vabariigi alam,
ja püüdis nii või teisiti eestlastele mõista anda:
“Näete nüüd, millisest tegelasest olete igavesti oma riigi
ilma jätnud!”
(Gennadi Gerodnik “Vend Vahindra”
1973)
*
“On Läti ning
Liivimaa pealinn see.
Prostitutsioon
ja pätid ning
siiski on hea linn see.”
(Tõnu Trubetsky)
Valka kandis keegi Siiri
eksis
üle Läti piiri.
Kasutades ära juhu,
võttis
Raimonds Paulsil suhu.
(Mell Pikk 2001)
*
““Nii et kooli lõpetasid ära?”
“Jah.
Ventspilsis. Siis panin Riiga.”
“Aga kuidas sa Riiast Tallinna
sattusid?”
“Üks sutenöör ütles, et
Tallinnas teenib rohkem.”
“Noh, teenid või?”
“Sinuga küll, kuigi sa keppi ei taha.””
(Jaan
Tooming “Taevatee” 2008)