*

“Lätlaste poolt on asjalugu parem.

A. Needra on juba häid tüüpe aadlisoost kirjeldanud (“Sõrru suitsus”, “Maas” parun Nordhausen jne). Teiselt poolt on Pantenius, Worms tõetruusid Läti talupoegi kirjeldanud. Sealpool nähtavasti üksteisest arusaamine suurem, üksteise hindamine, vähemalt kirjanduses, õigem.


Eesti kirjanduses on aadlimees ikka midagi negatiivset. Aadlitüübid on sihiliselt ühekülgsed.”

(Juhan Luiga “Noor-Eesti II” 1907)


*

“Kristjan Lible, kolmekümne kuue aastane mees, rahvuse poolest pool-eestlane, pool-lätlane, jätkas alaliste röhituste ja “hõkkide” saatel:


“Nojaa, hõk, ega’nd ikka ­palju ei puudunud kah, et olekski lõhki läind.”

“Oi, ei see lõhki lähe,” vastas Arno.

(Oskar Luts “Kevade” 1912)


*

“Paukudes tõmmatakse välimine uks kinni ja kõrtsi eeskoda täidab hirmus Läti naer.”

(August Alle “Lilla elevant” 1923)


*

““Või see Lätimaale sõit nii lihtne ja kerge on!” pajatas Joonatan. “Terve maakera pidin risti ja rästi läbi sõitma, enne kui jõudsin parajasse kohta ning papi põrgu suust kätte sain. Oi vennad, võiksin teile jutustada lugusid, terve kuu saaksite kuulata juhtumisi ja äpardusi, missuguseid pole veel ükski ristiinimene läbi teinud!””

(August Gailit “Toomas Nipernaadi” 1928)


*

“Läksin trepist üles koolimajasse. Vastu tulid kaks poissi. Ütlesid midagi läti keeles, millest ma aru ei saanud. Üks näitas selle juures minu säärtega saabaste peale ja teine tõmbas mul kaelarätiku otsa vesti alt välja. Ühele ei saanud ma midagi vastata, aga selle ma lükkasin vastu seina, kes kaelarätti rahule ei jätnud. Kohe seadsid endid mõlemad nii kui noored kuked löögivalmis, ja ma pidin oma elu kaitsma niipalju, kui mul jõudu ja mõistust oli. Elu on igaühele kallis.”

(Jaan Lattik “Koolipoisid” 1928)


*

“Meie vanad koolipoisid algasime kallaletungimist ja sellepärast ei salli meie ka ühtki piiri Läti ja Eesti vahel. Jalaga tuleks maha lükata kõik tõkked Konnaoja kaldalt ja lasta vabaks kõik teed, et praegused koolipoisid võiksid jällegi vabalt jõudu katsuda, õppida üksteist tundma ja võitluses teineteist leida. Ega meie ei ole Balkani metsmehed, kes üksteise nina ette aia ehitavad ja siis aia vahelt veel teisel nina otsast tüki ära hammustavad. Meie kakleme lätlastega käsitsi, kui seda tarvis on, ja meil ei ole vaja eemalt üle aia kive pilduda...”

(sealsamas)


*

“Korporatsioonid olid tol ajal: Curonia, Livonia, Estonia, Fraternitas Rigensis, Fraternitas Academica, Neobaltia ja Lettonia. Lätlastest kuulsin ma aukartusega, et nad oma värvikandmise õiguse mõõkadega kätte olevat raiunud, tugevad maapoisid, nagu nad olid. Ü ;ks olevat ühele sakslasele kõigi “bindede ja bandaažide” pääle vaatamata rinnakorvi sisse löönud ja tema eluksajaks vigaseks teinud.”

(Karl August Hindrey “Minu elu­kroonika” 1929)


*

““Noh, siis ütelge seda lätlasele vene keeles, et ta teaks: härra Maurusel on õigus. See on püha kõrd, et härra Maurusel on õigus, mitte lätlasel.””

(A. H. Tammsaare “Tõde ja ­õigus II” 1929)


*

““Ei, lätlane ei mõista. Lätlane ei mõista kunagi. Lätlane mõistab ikka teisiti kui meie. Niisugune on lätlane ja niisugused oleme meie.”

Aga kui Kopfschneider tahtis söögi pooleli jätta ja alla minna, surus direktor ta paigale tagasi ja ütles:

“Istuge, istuge! Mitte härra Mauruse käsu vastu teha. Kas härra Maurus ütles: tõuske ja minge alla? Ei, härra Maurus ei öelnud seda. Noh, siis edasi süüa ja mitte tõusta! Mitte kõrda rikkuda!”

Ja eesti keeles lisas ta juurde: “Lätlane tahab ka süüa. Lätlane tahab rohkem süüa kui meie, sest tema on paremaga harjunud.””

(sealsamas)


*

“...aga see oli see viga, et sõit Riiga läks läbi lätlaste maa. Ega see Lätimaa ka ole teissugune kui meie maa, talvel niisama valge lumi, mustavad majaseinad ja rohelised metsad, aga need lätlased ise! Nendega oli väga raske ajada asju ja just seepärast pidigi ikka mitu küla sõitma korraga koos, sest hulk mehi on hulk mehi, aga üksinda või väikese salgaga Riia linnani välja jõuda oli selge imetegu.”

(Juhan Jaik “Tuuts-Juhani esimest sorti kivi” 1933)


*

“Selle küsimuse pääle Tuuts-Juhan pistis kõvasti naerma, et mis mehed sa arvad need Smiltene lätlased olevat, et seitse Kasaritsa meest peaksid neid kartma. Muidugi ei kakelnud ainult kaks Smiltene meest, vaid nende ässitusel Kasaritsa meestele tunginud kallale kõik kõrtsi rahvas, võib-olla oli neid kakskümmend, võib-olla ka kolmkümmend.”

(sealsamas)


*

“Esialgu ei tulnud midagi, kuigi me soovisime südamest, et Tuuts-Juhan kõige väiksemagi kunsttükiga tuleks toime. Viimaks nägime, et lätlased läksid rahutuks ja varsti lõid sõrmed suhu. Oli näha, et midagi neil suus puutus näppu ja mehed nagu midagi kisuvad. Aga kui siis iga mees tõmbas suust välja sisiseva siu, siis oli kõrts täis pöörast röökimist ja lätlased jooksid hirmuga välja, jättes kasukad ja mütsid varna otsa.”

(sealsamas)


*

“Oi, kurat võtaks, kui sõda peaks kord lõppema ning mina sellest möllust terve nahaga pääsema, siis olgu mu esimeseks lustiks ja rõõmuks osta enesele üks lätikeelne aabits, ja sinna tahan ma nii mõnedki korrad päris tõsiselt sisse vaadata. On päris ime ja üllatus, mida kõike selle keelega ei saa teha, jonnikamadki mehed avavad oma südame ning hullemadki loomad muutuvad taltsaks nagu üks süütu voonakene!”

(August Gailit “Isade maa” 1935)


*

““Mina räägin Jonis Vizbulini sõnu, aga nõnda tema ütles seal: iga lätlane on tuline patrioot, olgu ta siis muidu kas enamlane, demokraat või monarhist. Nad olla lootnud Vene keisrile, kuid nende rügemendid sulanud kokku Tiruli soodes ja Üksküla juures, nüüd mängivad enamlastele. Kommunistid pidada neile kindlustama riikl iku iseseisvuse!”


“Kommunistid – need röövlid ja süütute inimeste tapjad?” imestas Vesipull.

“Ei, nad polla puutunud ühtki omamaalast...”

(sealsamas)


*

““Jonas Vizbulin rääkis,” seletas Mikk Kroonumees edasi, “et neid olla olnud viis venda. Kaks langenud Maailmasõjas Tiruli soodes Riia all sakslaste vastu võideldes, kaks aga teeninud läti punases kütirügemendis ning saanud hukka meie vastu võideldes Tartu all. Nõnda ta rääkis. Ja ütles kurvalt, et nende rahvas olla verest tühjaks jooksnud, paremad mehed olla langenud Maailmasõjas, kaitstes oma maad sakslaste korpuse vastu, ülejäänud mehed taganenud Venesse ning pidanud tahestahtmata muutuma punasteks, patrioodist punasteks.””

(sealsamas)


*

“Väikesed pallipoisid jooksid väljakule, ilmusid piirikohtunikud. Ja siis jooksid väljakule punavalged. Lõunanaabri hümn, meloodiline ja melanhoolne, kõlas väljaku kohal. Punavalged võtsid valveseisangu, see oli nende hümn. Rasked pilved olid tõusnud nende maa kohale, nagu sellegi maa kohale, mille pinnal nad parajasti viibisid. Oli küsitav, kui kaua see vaikne, meloodiline viis veel vabalt kõlada tohtis. Aga praegu ta kõlas, mängitud arvurikkast orkestrist, küll kibedate rivaalide poolt, aga ühtlasi ka truude relvavendade poolt, kellega koos oli vabadus kätte võidetud.”

(Voldemar Õun “Uus evangeelium” 1953)


*

“Ning hommikuses valguses on vana Riia linn

täis tammepärgi kandvaid Jaaniseid.

Nii paksud tumerohelised pärjad

kui mättad pääs!

Mis mul siis teha jääb?

Üht Jaanist teadsin sääl,

kuid kaotasin ta käest.

Üht Jaanist tean, kes juba kalmus puhkab...

Ma hangin endalegi tammepärja uhke

Ja Rainisele jalutsisse säen.”

(Aira Kaal “Tartu-Riia” 1960)


*

“Elu lõpuni ei unustanud vend Vahindra halvustavat jutuajamist Eesti esinduses. Edaspidi rõhutas ta igal võimalikul juhul, et on Läti vabariigi alam, ja püüdis nii või teisiti eestlastele mõista anda: “Näete nüüd, millisest tegelasest olete igavesti oma riigi ilma jätnud!”

(Gennadi Gerodnik “Vend Vahindra” 1973)


*

“On Läti ning

Liivimaa pealinn see.

Prostitutsioon

ja pätid ning

siiski on hea linn see.”

(Tõnu Trubetsky)


Valka kandis keegi Siiri

eksis üle Läti piiri.

Kasutades ära juhu,

võttis Raimonds Paulsil suhu.

(Mell Pikk 2001)


*

““Nii et kooli lõpetasid ära?”

“Jah. Ventspilsis. Siis panin Riiga.”

“Aga kuidas sa Riiast Tallinna sattusid?”

“Üks sutenöör ütles, et Tallinnas teenib rohkem.”

“Noh, teenid või?”

“Sinuga küll, kuigi sa keppi ei taha.””

(Jaan Tooming “Taevatee” 2008)