Eesti kultuur elab mänguhullusest
Läinud aastal tuli umbes pool Eesti Kultuurkapitali eelarvest ehk 130 miljonit krooni hasartmängumaksust. Kultuurkapitali direktor Raul Altmäe tunneb süümepiina, et nii suur osa kultuurirahast tuleb otse kasiinost, teiste inimeste õnnetuse arvelt. Ta nendib, et meie naabrite juures - Soomes ja Rootsis, Lätis ja Leedus - pole kultuuri rahastamine sel kombel kasiinomajadusega seotud ning välismaised kolleegid kergitavad sellest kuuldes kulmu. Samas kasvab Eesti kultuuriraha palju võimsamini kui mujal, sest ükski kirg ei tooda nii hästi kui mängukirg. Ja seda tunnistavad naabridki.
Ega mingi vääramatu jõud pole otsustanud, et meie kultuuri peab rahastama just mängulaudadelt ja automaadikõhtudest. Küllap oleme seda otsustanud meie ise, meie vabariigi vaim, usk turu õiglase käe sisse.
Kultuur on põhiseaduse järgi Eesti Vabariigi mõte. Põhimõtteliselt on ju kaks kultuuri rahastamise viisi: kas tõsta makse ja võtta kõigilt võrdselt või võtta ainult neilt, kes heidavad raha mänguautomaati, mida Hasso Krull on kunagi nimetanud raha prügikastiks.
Olen viimasel nädalal mitmelt inimeselt kuulnud, kui vihased on nad kasiinode peale. Ühekäeliste bandiitide (mänguautomaadi kunagine hellitusnimi) kaasabil sooritatud peremõrv liigutas tugevasti ühiskonna õiglustunnet. Eestis on mängurlus demokratiseeritud - see on õnn(etus), milles saab osaleda nii suurilmliku rohelise kalevi ääres kui ka supermarketi nurgataguses klaaskapis. Tallinnas on mängupaiku juba rohkem kui samasuguse elanike arvuga Las Vegases. Suures maailmas ajaleheputka kõrvalt kasiinosse ei astu: New York Citys on 18, Londonis 25 kasiinot, Tallinnas 83 hasartmängukohta. Maailmalinnade kasiinod on enamasti varjatud glamuursetesse oaasidesse, meil hüppavad vastu igas supermarketis.
Armin Karu Olympic Casino on Eesti säravamaid edulugusid. Läinud aasta oktoobris sai Olympicu aktsiaid osta hinnaga 73 krooni tükk, praegu maksavad need 154 krooni. See tähendab, et kui teil oli oktoobris välja panna sada tuhat krooni, olete teeninud viisakalt, nii neli keskmist palka kuus. Aga kui panite oktoobris kasiinoärisse kümme miljonit, siis olete tänaseks teeninud juba nelisada palka kuus. Aktsiate koguhind on kerkinud kolme kuuga 5,5 miljardi pealt 11,6 miljardile. Eesti riigi aastane eelarve on 76 miljardit, nii et paljas üks kasiinoäri on väärt kogu lõunaeesti keeleala, võru, tartu ja mulgi murrete piirkonda.
Kasiinoaktsiat ei ole kergitanud teispoolsed jõud, deus ex machina, vaid eesti rahva tahe. Eestlased pole investeerinud Vargamäe maaparandusse, Litsmetsa saekaatrisse ega Tagaranna meeste kalakuunarisse, meil on usku kasiinomajandusse, järjest kasvavasse mängukirge.
Meie reliikvia on olnud vabadus, eriti rahateenimise vabadus. Igasugune ettehooldus ja ümberjagamine on meile võõras. Me usume, et igaüks on oma õnne sepp. Seepärast polegi imestada, et ruletiketas ongi praegu Eesti Sampo - kellele rahapada, kellele vaeslapse käsikivi, kellele viimne põrguring. Pole veel tulnud aeg ohvreid lugeda, on kangelaste imetlemise ajastu.
