Eesti kultuurimeedia eirab internetti
Igaüks teab, et info liigub netis. Selleks, et millelegi viidata, midagi tsiteerida, millegagi ühenduses olla - selleks on vaja linke, ühendusi, võrgustikku. On täiesti absurdne, et meie oma keelt, kirjandust, kunsti, muusikat, teatrit, ajalugu ja kogu kultuuri käsitlevatele aktuaalsetele kirjutistele, uurimustele, allikapublikatsioonidele ei ole võimalik netis viidata, kuna neid seal lihtsalt ei ole olemas.
Kas tõesti usub keegi veel, et vajaliku info saamiseks kõnnitakse raamatukokku, lehitsetakse ajakirjade aastakäike, kirjutatakse sealsetes lugemistubades välja vajalikke andmeid ja tsitaate? No vabandage!
Arhiivid, sõnaraamatud, teatmeteosed, raamatukogude kataloogid, vanem kirjanduskriitika, rahvaluule ja väga palju muudki - kõik on saadaval. Raadio- ja telesaated, suur hulk filme samamoodi. Kõik kehtivad seadused on paari hiireklõpsu kaugusel, kiiresti leitavad, viidatavad. Isegi kõigi ametkondade kõik dokumendid, kogu kirjavahetus on avaliku teabe seaduse kohaselt vabalt kättesaadavad ja otsitavad.
Kuid meie aktuaalne ja elav mõte ning värskeim looming peab olema peidus ja varjatud ja kiivalt kaitstud... Mille eest? Kelle eest?
Sihtasutus Kultuurileht kuulutab pidulikult, et tema väljaanded "moodustavad eesti kultuuri vereringe, mille kaudu toimub kunstiloomingu, värskete ideede, ühiskondlike ja haridusalaste arutelude populariseerimine ja sügavuti mõtestamine." See võib ju nii ollagi, aga kui see vereringe on oluliselt häiritud seetõttu, et suur osa sellest ei liigu iialgi paberi pealt kaugemale, siis on varem või hiljem tulemuseks kärbumised, gangreenid, sandistumine...
Pisut kummaline on lugeda Tiit Hennoste ja Berk Vaheri väitlemisi Eesti Päevalehes - nagu peaks kedagi veenma interneti kasulikkuses ja vältimatuses! Justkui oleks võimalik internetti ignoreerida! Nagu oleks võrgus toimuv kuidagi olemuslikult paha või haiglane!
Justkui oleks keegi alles nüüd avastanud, kui tõsised teemad on seal arutluse all juba ammu! - Paraku, mitte eesti keeles.
Võta lahti SA Kultuurileht. Pilt on kurb. Loomingut pole olemas. Ka mitte Loomingu Raamatukogu, aga olgu, see läheks juba veidi ajakirjanduse teemast eemale, ehkki, miks peaksid raamatudki vaid paberi peal olema? Aga Looming, jah. Meie vanim ja soliidseim kultuuriajakiri. Parlamentaarseks ajakirjaks nimetatud. Aga võrgus ei ole isegi mitte tema sisukorda! Mis toimub?
Kunst.ee. Mis see on? Ma ei tea. Ma ei näe teda. Ja miks tal sellise kirjapildiga nimi on, kui sellist netiaadressi ei eksisteeri? Aru ei saa.
Akadeemia. Üks väärtuslikumaid aktuaalsete tekstide korpusi üldse, läbi kõigi aastakäikude. - Aga lugemiseks on ainult sisukorrad! Miks ometi?
Vikerkaar. Samuti väga väärtuslik andmebaas läbi aegade. Aga numbrist numbrisse lubatakse netis lugeda vaid näpuotsatäit artikleid/luulet/proosat. Kelle otsusel? Kelle huvides?
Noh, jah, alates 2005. aastast pakuvad Haridus, Muusika ja TMK. alates 2008. aastast ka Keel ja Kirjandus võimalust artiklite allalaadimiseks pdf failidena. Asi muidugi seegi, aga mugavaks viitamiseks või tsiteerimiseks, mis peaks olema teadusartiklite puhul elementaarne, ei sobi pdf failid kohe kuidagi. Eriti veider, kui mõne huvipakkuva artikli lõpust leiad kirjanduse loetelus viiteid netiaadressidele, mis ei olegi lingitavad ega isegi mitte brauseri aadressiribale tõstetavad!
Ülejäänud, need on siis Õpetajate Leht, Sirp, ja Diplomaatia ning Täheke, on siiski võrgus loetavad.
Kõige paremini muideks Täheke, kus kõik on interaktiivselt seotud, kommenteeritav, koos helitaustade ja animatsioonidega ning tagantjärgi loetavad ja kommenteeritavad on valitud lood isegi kuni 1960. aasta numbriteni. Kuidas nii saab? - Väga lihtsalt. Täheke on nimelt ka Delfi.ee koostisosa.
Palun väga. Niipea kui see kole ja kollane kommerts kedagi oma hõlma alla võtab, siis kohe on see ka võrgus normaalselt üleval.
Kuskilt on tulnud see "fuih, kommerts"-suhtumine. Et kasumi tagaajamine on paha-paha. Aga sama hingetõmbega õhatakse, et kui kultuurilehti netis lugeda saaks, siis keegi ju neid paberi peal enam ei ostaks ega telliks ja nad sureksid hoopis välja, sest ei too midagi sisse. Sealt ka see ajast ja arust suhtumine, nagu oleks internet vaid paberkandja reklaamimise koht. Või siis, et netiversiooni tegemine ja ülalpidamine oleks kallis, nõuab lisaspetsialistide palkamist või midagi taolist. Või et netis hakatakse nagunii seal kõrval kohe reklaami müüma, ropendama, või ei tea veel mida. Ehk siis hämatakse midagi autoriõigustest, kopiraidist vmt.
Ja kõik sumbubki mõttetusse õiendamisse ja seletamisse, nagu alati. Keegi veel kindlasti solvub.
Ma vist ei pea lisama, et kõik need pseudoprobleemid on maailmas lihtsalt ja otstarbekalt, kusjuures veel mitmetel erinevatel viisidel, ammu lahendatud.
Paraku, mitte meil. Miks ometi, miks?
