Eesti liigub EKREIKE valitsuse sünniga Põhjala ambitsioonist Ida-Euroopasse
Poliitika.guru on poliitikakommentaatorite rühmitus, kelle analüüsid ja panustajate andmed leiate leheküljelt www.poliitika.guru.
See valitsus sünnib, sest (1) Ratas tahab ennekõike olla peaminister, sõltumata selle saavutamise hinnast – see oli tema ainus punane joon ja (2) Isamaa usub Seedri juhtimisel, et koos EKREga õnnestub moodustada rahvuskonservatiivne kaalukese, mis Eesti poliitikat pikaajaliselt suunaks, kasvõi Isamaa lahustumise hinnaga. Mida see programmiliselt ja väärtuseliselt tähendab, ei tea keegi ja uus valitsus on suur risk kõikide osaliste jaoks.
Kuidas me oleme sellesse seisu jõudnud ja mida on selliselt loodavalt valitsuselt oodata?
Ratas on esimene valimised kaotanud peaminister 12 aasta jooksul. Alates 2007. aastast on ametisolev peaminister alati valimised võitnud. Ja saanud luua uue valitsuse. Seekord mitte. Seda pettumust on raske alla neelata, ehk võimatu. See, et Ratas soovib peaministriks jääda, on arusaav. Küsimus on lõivus, mida Keskerakonna liidril personaalselt ja erakonnal laiemalt ning kogu Eestil selle eest maksta tuleb. Milline on Ratase poliitiline strateegia, on üks suuremaid vastuseta küsimusi.
Valimiste võitja valitsusest kõrvalejätmine vähendab usaldust nii valimiste kui riigi vastu.Valimised on hinnang konkreetsete poliitikute ja erakondade tööle. Tulemus näitas, et valija ei olnud Keskerakonna poliitikaga rahul. Võib ju öelda, et näiteks meie naabrite juures Lätis pole valimiste võitja ammu valitsust moodustanud. Ja lätlased ei usaldagi valitsust ja parlamenti. 2018 Eurobaromeetri küsitluses ei usaldanud parlamenti 66% ja valitsust 58% lätlastest (Eestis 42% ja 32%).
Teisalt, proportsionaalses valimissüsteemis, kus valitsusi moodustatakse koalitsioonide vahel, pole võitjale automaatselt peaministri koha loovutamine mingiski mõttes kohustuslik. Ratas pole “süüdi” selles, kui tema saab Riigikogus koosseisu enamuse hääled enda jätkamise toeks. Nii sünnivad proportsionaalsetes süsteemides koalitsioonid ja koalitsioonivalitsused.
Tänase olukorra on ühelt poolt tinginud valimistulemus ja teisalt poliitilise olukorra muutmine. Esimest korda on nii palju koalitsioonivõimalusi, sest Savisaare Keskerakonna välistamise tõttu on alates 2007. aastast suures plaanis alati selge olnud, kes kellega pärast valimisi käib. Reformierakonna liidri Kallase mängimine oskamatuks ja ülbeks läbirääkijaks oli Keski, Isamaa ja Ekre poolt ainuvõimalik käik – kuigi sama analüüsi on tegelikult esitanud ka sotsid. Kuid tegelikke läbirääkimisi Reformierakonnaga pole muidugi toimunud.
Reformierakonna poliitikute mitte kõige parem läbisaamine teiste erakondade juhtpoliitikutega on jätkuvalt probleem nagu ka 2016. aasta sügisel. Ja kõigi allhoovuste mittetajumine. Isamaa ja sotsid on väikeste pausidega võimul olnud alates 2007. aastast. Pausidele on nad saatnud just Reformierakond. Sealt ka mitmed pettumused – mitte Kaja Kallase vastu isiklikult, küll aga mitmete Reformierakonna juhtpoliitikute, sh kasvõi Siim Kallase suhtes.
EKREIKE valitsuse sündi ei saa Reformi kaela küll kirjutada. Kallas tegi siiski ühe suure valesammu, mis andis teistele ettekäände/võimaluse hakata tegema seda, mida nad tahtsid – selleks oli kolmikliidu ettepaneku tegemisest loobumine stabiilsema ja teovõimelisema valitsuse nimel. Arvestades kampaania käiku, Eesti poliitika traditsioone, suhtluskanaleid jne, oleks see olnud alguses õige samm, anda nendele konsultatsioonidele võimalus. See oleks teinud Isamaale olukorra keerulisemaks. Aga minna avanguna kohe ametisoleva peaministri juurde sõnumiga, et millist ministriportfelli sa tahad, on tõesti eksitus – eriti, kui sa oled esimese valimistulemuse järgse signaalina peaaegu et lubanud vastupidist.
Keski jaoks on EKRE mittevälistamine ja valitsusse toomine sundvalik. Kindlasti ei ole valitsus EKRE ja Isamaaga Keskerakonna esimene eelistus, praeguse koalitsiooniga jätkamine oleks olnud kordi parem valik, ent sotside loodetust kehvem ja EKRE hea tulemus muid valikuid Ratasele peaministrina jätkamiseks ei jätnud. Isiklik ambitsioon kaalub üles valijate eelistuse ja senised väljaöeldud põhimõtted.
EKREga valitsust tehes võtab Keskerakond riski. Muidugi pole koalitsiooniläbirääkimised veel isegi alanud, aga üldjoontes on selge, mida EKRE IKE koalitsioon saab või ei saa teha. Ja milline saab olema koalitsiooni argipäev. Suure tõenäosusega hakkab rahvuskonservatiivne joon valitsuse igapäevaretoorikas domineerima, mis on eriti ebamugav Keskerakonna vene tiivale. Sellest ka nende vastuhääled sellise valitsuse moodustamisele, kuigi on ebaselge, palju nendes vastuhäältes näitemängu oli, sest kui vene poliitikud oleks sellele valitsusele vastu, siis seda ei sünniks. On selge, et keele-, kodakondsus ja hariduspoliitikas jätkub status quo – midagi üheski suunas muuta ega teha ei saa, tehakse vaid üldisi dekalaratsioone paremast eesti keele õpetamisest kõigis vene kooli astmetes – selle valitsuse sünni alusvormel on ilmselt osapoolte vastav omavaheline kokkulepe.
EKREIKE koalitsioon on teatud mõttes sundvalik ka Isamaa jaoks. Häid taktikalisi seletusi sellele sammule ei ole. Kui välja jätta asjaolu, et Isamaal oleks valitsuses keeruline EKREst iseseisvat poliitikat ajada, ongi ainult üks suur strateegiline seletus – Seeder tahab moodustada rahvuskonservatiivse kaalukeskmega plokki, mis suunab Eesti poliitikat. Selles kontekstis pole tema jaoks probleem taktikaliselt kaotada EKREle edaspidigi, sest hüve on tema arvates suurem kui parteiline kahju. Isamaa toetus paranes enne valimisi, sest ta sai olla valitsuse kõige konservatiivsem jõud. Turunduses ja poliitilises kommunikatsioonis kehtib põhimõte “Eristu või sure”. Uues koalitsioonis on eristumisvõimalusi Isamaale väga vähe.
EKREl on ehk kõige rohkem võita. Vastupidiselt arvamusele, et EKRE valitsuses peavoolustub. Neil on tegelikult koalitsiooniläbirääkimistel kõige suurem survejõud, mitte Isamaal – uues loogikas. Esiteks on neil Isamaast rohkem hääli. Veelgi olulisem on aga see, et neil on reaalselt manöövrivabadust – minna opositsiooni ja kogu plaan sellega allavett lasta. Isamaal seda pole.
Uus valitsus tähendab suunamuutust. Mitmed tundlikud teemad tuleb ajutiselt laualt maha tõsta ja mitmes küsimuses tuleb Keskerakonnal eeldatavalt suunda muuta. Sotsiaalprogrammi saab Kesk jätkuvalt ellu viia, eeldatavalt just seetõttu on valimisjärgses retoorikas rõhutud pensionitõusule ja ebavõrdsuse vähendamisele.
Haridus, maksud ja kodakondsuspoliitika ei ole EKREIKE teemad. Koalitsioonileppes on võimalik leida eestikeelse hariduse osas kõiki rahuldavad sõnastused (“suuname lisaraha õpetajate väljaõppesse” vms), kodakondsuse teemad jäetakse puutumata. Maksusüsteemi osas vaadatakse ringi aktsiisipoliitikat – piirikaubandusest lähtuvalt, arvestades nende erakondade lubadusi, vaadatakse ilmselt nii alkoholiaktsiisi, võib olla ka tubakaaktsiisi, kindlasti ka elektri- ja kütuseaktsiisi. Käibemaks ei muutu – kuigi välistatud pole mingi uue erandi tegemine.
Väärtuspõhistel teemadel paneb EKRE koalitsioonile suure surve. Siiski on teemasid, mis kõiki kolme erakonda ühendavad ja sobivad rohkem ka venekeelsele valijale. Kooseluseaduse tühistamine on selle koalitsiooni eeltingimus EKRE jaoks- küllap Reinsalu-Karilaid mõtlevad sinna asemele mingi pealtnäha asendusregulatsiooni, et tegu päriselt tsiviilpartnerluste seadustamise nullimisega poleks.
Kõige rohkem saab valija petta Euroopa Liidu poliitikas. Mart Helme võrdles täna nende võimaliku valitsuse poliitikat Austria omaga. Mailis Reps eeldas (arvatavasti õigesti) valimistejärgses analüüsis, et liigne lääne- ja ELi meelsus on olnud vastukarva ka Keski vene valijale. Isamaa on Seedri ja Reinsalu juhtimisel EL asjades (esialgu küll retoorikas) EKREle lähenenud. Nii saavadki erakondade huvid kokku ja uut kolmikliitu hakkab ühendama euroskeptiline joon a la Ungari ja Austria. Tõele au andes, on ka viimasel kahel suur vahe sees – Austria hoiab küll immigratsioonipoliitikas konservatiivset joont ning Austria eesistumine ELs koondus igati eluterve moto “Euroopa, mis kaitseb” alla, siis ei piira see riik oma kodanike põhiõigusi ja vabadusi. Küll aga on Austria neutraalne riik, ei kuulu NATOsse ja on teistelgi ajaloolistel põhjustel suure Venemaa poliitilise ja majandusliku tähelepanu all.
Eesti saab endale tagaukse kaudu valitsuse, mida valija ei soovinud. Ehkki toetust üksikideedele ei saa tuletada partei häältesaagist, võib tinglikult öelda, et 66.5% (Reformi, Keski, sotside ja Eesti200 valija) valis tugeva Euroopa Liitu toetava joone (Eurobaromeetri uuringud näitavad suurt toetust EL-le ka venekeelses elanikkonnas), poliitiline süsteem pakub valija tahteavaldusele vastu näo Läänest oma nina ette vaatava valitsuse. . Täielikult eestikeelsele haridusele ülemineku poolt hääletas 72% valijatest (reform, ekre, isamaa, sotsid ja eesti200), selles osas ei juhtu suurt midagi.
Eesti liigub Põhjala ambitsioonist Ida-Euroopasse. Eestist kui põhjala riigist on rääkinud presidendid Meri, Ilves ja Kaljulaid. Seni olemegi selles suunas liikunud. Rootsi sai pärast pikka pusimist ilma paremradikaalideta valitsuse kokku. Soomes muutusid põlissoomlased peavooluks ja uus radikaalsem põlissoomlaste erakond enam valitsuses pole. Meie uue valitsuse inspiratsiooniallikad kipuvad olema Ida-Euroopas.
Põhilised sisulised küsimused uuele rahvuskonservatiivsele koalitsioonile:
Mis saab Eesti pensionisüsteemist? Isamaa on lubanud kohustuslikule säästmisele põhineva süsteemi ära lõpetada. Sama on lubanud EKRE.
Küsimus on, kas säilitatakse mingid mehhanismid, mis siiski pensionikogumist soodustaksid.
Mis saab üleminekust eestikeelsele haridusele? Kas eesti ja vene lapsed hakkavad õppima koos või jäävad eraldi? Ennekõike on see küsimus Ida-Virumaa tulevikust.
Kohtunikud, ajakirjanikud, kirjanikud ning teatrirahvas ootavad, kas ja kuidas perekond Helme ja nende ideoloogilise kaasteelise Varro Vooglaiu vaenulikud signaalid päris elus rakenduvad. Vooglaid palus täna, et ERR filmiks hetke, kuidas Martin Helme kultuuriministrina üle ministeeriumi läve astub. Mis lootusi ta talle täpselt paneb, jääb juba lugeja mõistada.
Kui palju laenu võetakse?
Kui lähtuda eeldusest, et kellelgi pole punaseid jooni, siis muutuvad oluliseks portfellid. Millise portfelli EKRE järgmistest saab – välisminister, kaitseminister, siseminister, justiitsminister, kultuuriminister?
Mitu pagulast koju saadetakse? EKRE kodulehel on praegu aktiivne loendur, et kõik 553 neist saadetakse maalt välja kohe.
Mis saab kooseluseadusest? Uus koalitsiooni liikmete enamus arvab, et seaduse mõistes on ainumõeldav partnerlus erisooliste inimeste vahel ja et on riigi asi inimeste vahelisi usalduskokkuleppeid oma äranägemise reguleerida, sõltuvalt nende soost või seksuaalsest orientatsioonist.
Mingi uue rolli peab endale Eesti poliitikas Raimond Kaljulaid, üks Keskerakonna suurimaid häälevõtjaid, sealhulgas ka vene häälte saaja. Temal peaks küll raskekujuline identiteedikriis käes olema.
Mis hinda peab Ratas maksma erakonna vene poliitikute tiivale? Arvestades, et sisulistes küsimustes (keel, kodakondsus, haridus) pole tal võimalik oma valijale ühtegi lahendust pakkuda, peab ta neid kiiresti ja kõvasti edutama.
