Eestis hukkub liikluses liiga palju inimesi

Austraalia liiklusõnnetuste statistika näitab järjekindlat langust.  Statistikat - 1966-1982 keskmine surmade arv aastas  3700. Aastatel 1983-89 oli 3000. Vahemikus 1990-1996 surmasid 2000 aastas.  2000ndetel aastatel hukkub Austraalia liikluses 1600 inimest aastas. See on poole vähem kui 80ndatel aastatel. Inimeste arv kasvas, autode arv kasvas, linnaliiklus tihenes, ja siiski õnnetusjuhtumid vähenesid. Sama peegeldab hukkunute arv 100,000 elaniku kohta, olles 60ndatel aastas 30, 80ndaltel 20, 90ndatel 10 ja alates 1997. aastast alla 10 inimese, olles tänaseks 8.

Austraalia liiklusõnnetuste ohvrite arv 100 000 elaniku kohta on madalam kui Kanadas, Jaapanis ja Šveitsis (9.3, 8.2,8.2), palju madalam kui USAs (15.3), Prantsusmaal (14.4) ja Uus Meremaal (13.4), aga kõrgem kui  Rootsis (6.6) ja Inglismaal (6.0). Eestis aga hukkub viimaste riikidega võrreldes kolm korda rohkem inimesi.

Kampaaniatega õnnetuste vastu

Ise elan Asutraalias 80ndate lõpust alates. Viimase 20 aasta jooksul mäletan mitmeid kampaaniaid.  Kõige suurem probleem 90ndate alguses oli veoautode kihutamine linnade vahel. Kehtestati suurte veomasinate firmade kontroll ning ületundide topelt tasustamise keelustamine - 1000 km iga linna vahet pani liiga tihti juhid roolis magama.  Järgnes automaatsete kiirusemõõtjate ülespanemine.  Trahvisummad olid progresseeruvad, nii et sõpradele oma järjekordse trahvi suurusest rääkides küsiti minult, kas olin ka politsei alla ajanud. Punktisüsteem viitas kiirelt loa kaotamise ohule. Peale oma neljandat järjestikust trahvi jalg gaasi suruda enam lihtsalt ei suutnud. Uute reeglite karmus mõjus. Kolmas kampaania oli nädalalõppudel alkoholi testimine - piirati korraga kõik suuremad maanteed.  

Eestis 200 surmaga lõppevast õnnetusest on 45% juhtudest juhid purjus. Austraalias olen näinud inimest, kelle kohta kasutaksin sõna „purjus", vaid korra, ja olin ka siis liigutatud tema viisakast katsest rihtida tühi pudel prügikasti. Ise olen alkotesterisse puhunud peale 3 klaasi veini joomist - mis oli toimunud nelja tunni vältel  koos söögiga - politsei lubas lahkelt edasi sõita. Lõunamaades klaasi veinita söögiaeg ei möödu. Samas ei ole olnud kordagi austraallaste seltskonnas, kus viina tarbitaks.

Peale inimeste tegeletakse muidugi ka maanteedega. Eksisteerib teede nimekiri, mis ohutuse paremaks tagamiseks ümbertegemise järjekorras ootavad, ning kus seniks hoiatavad märgid välja on pandud (BLIND SPOTetc). Teede olukorda - ei ringteid, ei peale-mahasõite - siiski sealsetes õnnetustes süüdistada ei saa. Liiklusolud on ikka üsna maksimaalsel tasemel. 

Probleem: õnnetusi põhjustavad noored

Ehkki paljude viimaste aastate jooksul on liiklusõnnetuste arv rahvaarvu kasvamise tingimustes langenud, ei ole põhjust ennetava tegevuse suundade otsimist peatada. Põhjus on ennekõike selles, et nende liiklusõnnetuste arv , milles oli süüdi alla 21 aastane, kasvab ikka järjekindlalt.

  • Ja juba loengi lehtedest , kuhu suunda viib järgmine kampaania. Ettepanekud on arutlusel järgnevad:
  • Kaalutakse seadust, et liiga võimsaid autosid mitte lubada algajatele sõitjatele.
  • Õppesõitude kohustust suurendada 50 tunnilt 75le.
  • Vahtralehega sõidu aega kahekordistada  -12 kuule.
  • Keelata mistahes liiki mobiilide kasutamine noortel sõidu ajal.

Kiiruse ületamise võlu ja kogenematus , tähelepanuvõime hajuvus, ning muidugi  põnevad võimsad masinad - mõjutavad noori tugevamini kui muid vanusegruppe.

Noortele kihutajatele tehakse samas ka mänguruumi. Selleks soovitatakse ekstreemkursuste läbitegemist. Minu kodu lähedal on Calder Racecourse - night drive ja drag race on üritused noortele,   öised kihutamised politsei kontrolli all. Neid saab kas seltskondlikult pealt vaadata või osavõtjaks registreerida, ning need toimuvad iganädalaselt.  Autohuviliste noorte hulgas on need vägagi populaarsed. Nii saab ka politsei teha ennast põnevamaks ning noori kaasa haarata. Mitte ainult käskude-keeldudega ei ravita.