Eesti lipp ja rahvuslik julgeolek
Alles tähistasime Tartu rahu aastapäeva ja peatselt jõuame taas iseseisvuspäeva pühitsemisele. Omariikluse kaht olulist tähtsündmust seob ajaloolises kestvuses üheks tervikuks Eesti lipp, mis rahvuslikus eneseteadvuses ühendab sümbolina siinse maa edenemist kultuuris, tarkuses, töös ja vaimu jõus.
„Selle lipu sünnilugu ja tema vintsutusterohked tosin elukümnendit on üldiselt teada - need järgivad ja saadavad üsna täpse joonena meie rahva saatuselugu. Meie eneseteostuse aegadel on sinimustvalgel lipul olnud üks ja meie surutise aegadel hoopis teistsugune funktsioon," lausus peaminister Juhan Parts Eesti lipu 120. aastapäeva tähistamisel Otepääl.
Ka praegu kogeb rahvas surutise seisundit. Ehkki nüüd pole tegemist võõrväe rõhumisega, tunnetame ometi majandusliku madalseisu rasket taaka turjale vajumas. Tahtmatult visklevad pilgud sinna-tänna, lootuses valget laeva silmata. „Kuni inimeste rahulolu tase on madal, on oht, et paljud inimesed võivad häbeneda oma riiki, olla pahased oma lipu peale. Võib tekkida ihalus selle järele, et keegi võõras tuleks valgel laeval kas siis Brüsselist või hoopis mujalt ilmakaarest meie elu korraldama," jätkas Parts sõnavõttu tollel samal pidulikul sündmusel, ligi viis aastat tagasi, mil elu näis kulgevat lootusrikkal tõusval joonel. Tänane olukord seab kodanike kannatlikkuse ette proovikivina küsimuse: kas me ikka soovime oma riiki?
„Peame ülima käsuna südames kandma murelikku hoolt Eesti Vabariigi rahvusliku julgeoleku eest," meenuvad president Lennart Meri sõnad 1996. aastal Esto päevade avamisel Stockholmis. Ta lisas, et iga rahvas, kes tahab riigina kesta, peab selleks ilmutama tahet. „Eesti riigi eksisteerimisel on mõte üksnes siis, kui Eesti territooriumil säilib eesti emakeel ja selle kõneleja, eesti kultuur ja selle looja. See ja ainult see eristab Eesti riiki Läti riigist, Vene riigist, Brüsseli riigist," jätkas Meri rahvusliku julgeoleku teemaga järgmisel aastal võidupäeval Võrus. Kahtlemata moodustab suhtumine Eesti lippu ühe pisikese, kuid ütlemata olulise killu rahvuskultuuri pärandis.
9. jaanuari Õpetajate Lehe nädalakommentaaris mõtiskles Karl Kello selle üle, kas mõnikümmend aastat tagasi okupatsioonirežiimi teenistujad oskasid end kujutleda Eesti Vabariigi tänapäevaste institutsioonide ametipostidel. „Iseseisev Eesti riik tundus sel ajal nii võimatuna, et sellest eriti unistadagi ei tihanud - lendab äkki päästmatult peost kui sinimustvalge linnuke, ja polegi teda enam," arutles Kello edasi, viidates sellele, et Eesti riik võib sama ootamatult käest pudeneda, nagu ta tol otsustaval, õhkõrnal võimalusel püsima jäi. Usun, et taolisel pilgul asjade seisu hinnates pole tegemist pessimismiga. Ohu tajumine on pigem julgeoleku tagatis, mitte ohu allikale alistumine.
„Meie turvalisust ohustab lugupidamatus emakeele suhtes, näiteks rahvuskultuuri alahindamine; näiteks valikuta "avatus" kõige võõra ees. Räägin vaimsest turvalisusest, mis väikerahvale on niisama oluline kui militaarne turvalisus," kõneles president Meri võidupäeval Võrus. Küllap mõtles ta sel hetkel ka rahvuslikele ja riiklikele sümbolitele, ka Eesti lipule, mis on üks osa Maarjamaa kultuurist. Meri pidas sinimustvalge lipu kohalolekut väga tähtsaks kohe, kui asuti riigi struktuure de facto taastama. Tallinna sadamas laevalt maha astudes osundas ta pretensioonikalt punalipule, mis lehvis ikka veel sadamahoonel, ja andis korralduse see viivitamatult maha võtta. Siis oli ta välisminister.
Vahetult enne Tartu rahu päeva võis kuulda, et Jõhvi ärgitab Eesti lippu heiskama. Loodetavasti tõuseb sellestki tulu, kuid mõnigi Delfi kommentaator pani oma arglikus ettevaatlikkuses mõtlema sellele, kui habras on riigi julgeolek üksiku inimese sees. Olgu siin esitatud vaid üks näide: „Mõelge turvalisusele ka. Seal Ida-Virumaal on võibolla veel kohti, kus sinimustvalget lippu võib tõlgendada provokatsioonina. Nagu Tallinnas Tõnismäel veel hiljuti oli. Heiskad lipu, saad peksa ja pärast oled veel ise süüdi ka."
Tõepoolest on veel päris värskelt meeles, et provokatsiooni kartust ettekäändeks tuues väänas Eesti politseinik telekaamerate ees väärikalt kodanikult sinimustvalge lipu ja hoidis seda kokkukäkerdatult peos. Loomulikult tekitab sarnane käitumine hulga painavaid küsimusi, kui politseinik riigi sisekorra tagajana minetab kas või hetkekski lugupidamise eesti rahva ja iseseisva riigi kõige võimsama sümboli vastu.
Lennart Meri kinnitas, et riigi julgeolek algab vaimsest turvalisusest, mis pole väikerahvale vähem oluline kui kaitsetahteline sõjaline valmisolek. Vaimne turvalisus aga on ennekõike meelsuse küsimus sellest, see näitab, kui julged me oleme oma riiklikku julgeolekut toetama. Olgu siis tegemist nn Tõnismäe turvariskiga või Ida-Virumaaga, kus väidetavalt näib sinimustvalge lipu vallapäästmine kohati tiku süütamisega bensiinikanistris.
Suure küsimärgi tekitas näide möödunud aasta mais toimunud Öise Vahtkonna miitingust Kanutiaia pargis. Väikesearvuline seltskond muutus ärevaks, kui kohale ilmus mees, Eesti lipp käes. Teda sõimati provokaatoriks. Tookordsed nõudmised Eesti Valitsuse aadressil „Ganini mõrvarid vanglasse!, „Ansip erru!", „Võrdsed maksud - võrdsed õigused", „Häbi hauakaevajatele!", „Nõuame rahvusvahelise uurimiskomisjoni moodustamist!" sisaldasid poliitilisi nõudmisi, mida oli sündsusetu teha võõrriigi lippude all. Olenemata poliitilisest hoiakust olnuks korrektne esineda ilma välisriigi sümboolikata, aga mitte häbistavalt tõrjuda üksikut sinimustvalgega lähenejat. Tegelikult taheti öelda, et selles paigas nende jalgade all pole Eesti riigil asu. Kas riiki ignoreerivale jultumusele peaks valitsus vaatama üleoleva ükskõiksusega või taltsutama tõelisi provokaatoreid juba nende tegevuse eos, et kindlustada Eesti lipule kui riigi sümbolile väärikas koht ja Eesti Vabariigi julgeolek?
Kõhklematult tohib Eesti ja Eesti lipu vahele asetada võrdlusmärgi, kuna viimane kirjeldab sümboolses tähenduses seda, mida riik eesti rahva jaoks tähendab. Nõnda võime tõdeda, et väärtustades Eesti lippu muutub Eesti riik turvalisemaks eelkõige meis enestes.
Urmas Saard on Eesti Lipu Seltsi juhatuse liige.
