Mida võime sellest järeldada? Väga paljut.

Nõukogudeaegne Balti sõjaväeringkond pidi tõrjuma läänest tulevat vaenlast. Sellest loogikast lähtudes peavadki laod asuma Võrumaal - s.t võimalikult kaugel idas, aga mitte näiteks Pärnu- või Läänemaal, mis oleks tollal olnud n-ö eesliinil.

Kuna mobilisatsioonilaod paiknevad praegugi idapiiril, siis... võimalik vaenlane asub endistviisi Rootsis?

Eesti julgeolekupoliitiline mõte on täis paradokse. Üheksakümnendate alguses nägi Ameerikas ilmavalgust ajaloofilosoofiline teos "Ajaloo lõpp". Francis ­Fukuyama leidis, et liberaalse demokraatia võit on ajalooga ette määratud. Ameerika Ühendriigid muudavad kogu maailma oma näo järgi demokraatlikuks ning rahumeelseks paradiisiks. Selle suundumusega lähevad tahes-tahtmata kaasa Venemaa ning Hiina. Meil põhjustas see väide emotsioone õlakehitusest kuni põlgliku naeruni. Eesti tollased strateegid hakkasid tõestama (peaasjalikult iseendale), et sellised ennustused näitavad vähest pädevust Venemaa suhtes.

Möödus mõni aasta. Meie julgeoleku­spetsid, kes said baashariduse Tartu ülikooli ajaloo- ning ajakirjandusteaduskondades, sõelusid Lääne vahet, ja mida rohkem nad seal sõelusid, seda enam nad "fukuyamastusid". Kodumaist publikut hakati 2000. aastate alguses kostitama prognoosidega, mille järgi Venemaa ei ole keskpikas per­spektiivis oht.

Ohud olid kolinud kaugetesse lõuna­maadesse. Eesti ülesandeks oli seista ameeriklastega õlg õla kõrval. Tundus loogiline: meie aitame neid ja küll nemad aitavad omakorda meid. Kuna ameeriklased on kohutavalt võimsad (üks põhi­argumente oli statistika - USA kulutab sõjalisteks vajadusteks rohkem kui kogu ülejäänud maailm kokku), siis elame sellise liitlasega nagu vanajumala selja taga.

Selle aasta juulis ilmus Ida-Euroopa arvamusliidrite ühiskiri ­Washingtonile, milles manitseti Barack Obama administratsiooni mitte tõmbuma eemale Kesk- ja Ida-Euroopast. Sellega algab või pidanuks algama uus julgeolekupoliitiline mõtlemine.

Mart Laari ning Kadri Liigi kaasallkirjastatud saadetis Obama administratsioonile osutus prohvetlikuks. 17. septembril teatas Obama, et ta ei paiguta Poolasse ja Tšehhi vabariiki raketitõrjekilbi osiseid.

Washington Post avaldas 18. septembril artikli pealkirjaga "Obama kapituleerus Venemaa ees raketikilbi küsimuses", kus eelmise administratsiooni Vene-spetsialist David J. Kramer muretseb, et Barack Obama rikkus oma suhted Kesk- ja Ida-Euroopa valitsustega.

Liigne üldistamine. Võib-olla Praha ja Varssaviga on suhted rikutud. Meid võib välja jätta. Pole hullu, kuuleme nii välisministrilt kui kaitseväe juhatajalt. Nad on kohustatud seda ütlema.

Poolsõltumatute vaatlejate reageering on märksa tähenduslikum. Samad inimesed, kes veel hiljuti tõestasid Ameerika raketikilbi vajadust just nimelt Poolas ja Tšehhi aladel, tõestavad nüüd, et seda kilpi pole sinna üldse vaja.

17. septembri otsus ja sellele järgnenud šokk - seda ennekõike Varssavis - toob täie selgusega välja järgmise asjaolu: George W. Bushi administratsiooni plaanid püüdurrakettide paigaldamiseks Poolasse ei oleks suurendanud USA ega Lääne-Euroopa julgeolekut, küll aga Poola oma . Sest ameeriklased oleks nende koduõuele tekitanud sõjaväebaasi ja seda baasi ennast oleks ameeriklased igal juhul kaitsnud.

Samasugust loo­gikat evis ­kunagi Toomas Hendrik ­Ilves, kelle ­plaaniks oli Eesti elektrijaamade erastamine Ameerika ­kapitalile, sest siis oleks USA valitsus neid ­jaamasid - ja nolens-volens ka Eesti Vabariiki - vajaduse korral kaitsnud.

Eesti riigikaitsehoone ehitati üles USA nurgakivile ja selle ekspluatatsioonitingimuseks oli Venemaa kui julgeolekuriski puudumine "keskpikas perspektiivis".

Esimese eelduse suhtes tehti korrektiivid 17. septembril, teise purustas 2008.aasta Gruusia sõda.

On tagumine aeg küsida, milles meie fukuyamalike julgeolekuarhitekide pädevus üldse seisneb.

Ametikohtade, hüvede ja raha jagamises. Kaitseministeeriumi eelarve on sel aastal 5,3 miljardit krooni. Erinevalt sotsiaal- või haridusministeeriumist, mille töötulemusi saavad sajad tuhanded inimesed pidevalt oma nahal tunda, lükatakse kaitseministeeriumi tegevuse üldrahvalik n-ö auditeerimine olukorda, mille saabumise eest hoidku meid kõigevägevam.

Psühholoogiliselt on meie huvipuudus arusaadav - see oleks umbes sama nagu mõtiskleda, mis juhtub meiega pärast surma. Me ei taha mõelda sõjale, me ei taha mõelda surmale.

Need, kelle kohus on mõelda, ei tee seda.

Mobilisatsioonivarude ladustamine Vene piiri äärde on vaid üks näide. Väidetavasti ostis kaitseministeerium hiljuti Ernst & Youngilt ekspertarvamuse struktuurireformi elluviimiseks. Eri struktuuridel on kattuvaid funktsioone ja need tuleks ühitada. Analüüsi aluseks palutud võtta ainult rahuaegne tegevus.

Sõna "ainult" lugege rasvaselt.

Kaitseväe peastaabi ja maaväe staabi kohustuste hulka kuulub väljaõppe tagamine. Mõlema asutuse peale kokku on sellega eri aegadel tegelenud üks-kaks inimest. Kui Kaitseväe põhifunktsiooniks on Eesti kaitsmine, siis ta peab Eesti meessoost elanikkonda selleks välja õpetama. Kui ülesandeks on pandud midagi muud, näiteks vaid missioonidel osalemine, siis on muidugi teine asi.

Avalikkuse ees esinevad meie Fukuyamad veel suuremate katoliiklastena kui paavst ise. "Meie olemegi NATO!", võis nende suust kuulda korduvat lahinghüüdu. Ja tegelikult?

NATOs on läinud kümnendi keskpaigast suundumuseks ühendstaapide loomine (joint-staff), mille vajadus tuleneb moodsast sõjapidamisest enesest - kuna tegevus on väga kiireloomuline ning kõiki väeliike ühendav, siis peaks seda tegevust juhtima ühest kohast.

Eestis seevastu soodustatakse eri väeliikide staapide teket.

Miks? Esiteks nad ei peagi kunagi sõdima hakkama. Teiseks aga õpetasid juba vanad roomlased üht juhtimispõhi­mõtet - jaga ja valitse.

Meie niiditõmbajad mängivad oskuslikult eri väeliikide rivaalitsemisele, et siis nende vahel manööverdades ja õigust jagades oma olemasolu õigustada.

Niiditõmbajate tegevus on kaetud riigisaladuse looriga, nende tööväljundi hindamiseks kriteeriumid puuduvad.

See on suveräänne vürstiriik, mis elab omaenda seaduste järgi. Isegi kui loodaks ametkondadeülene kontrollkomisjon, mis hakkaks selle vürstiriigi sisemise eluga tegelema, ei tooks see mingit selgust. Selle kontrollkomisjoni tulemused salastataks. Ja et saladus püsiks, ei tehtaks vürstiriigis mingeid muudatusi, sest muudatuste iseloomust saaks kõrvalseisja lugeda välja liiga palju.

Riigireetur Herman Simmi tabamise järel ei ole langenud ükski pea. Simm oli seotud sama julgeolekupoliitilise vürstiriigiga. Ta ei töötanud vaakumis. Teda ümbritses soo.