Mäletan noorpõlvest pöördteadet: "Arstid tegid kõik, mis suutsid, kuid patsient... jäi ellu". Viimati vist kippus arutelou samas suunas minema ühel EBSi vilistlaskonverentsil, kui arutati riikliku innovatsioonisüsteemi ja majanduskasvu seoseid. Leiti, et riiklikule innovatsioonisüsteemile vaatamata majandus Eestis ikka muudkui kasvab ja kasvab ning seda täitsa omasoodu. Valitsuse tehtmisest või mittetahtmisest sõltumata. samale järeldusele, kuigi globaalsel tasemel, tulid ka hiljutisel Davosi majandusfoorumil arutelus osalenud tippanalüütikud, kes leidsid, et globaalne majandus ning finantsturud on hetkel nii heas vormis, et isegi keskmises perspektiivis (3-5 aastat) ei mõjuta valitsuste (rumalad) otsused maailmamajanduse arengut. Küsimus valitsuse ponnistuste kiuste omasoodu (ja seejuures mitte innovatsioonimahukalt) kasvava majanduse mõjutamisest on vaatluse all ka värskes Tuleviku-Uuringute instituudi uurimuses "Innovaatiline tegevus Eesti ettevõtetes". Sama teemat, kuid avaramalt vaatleb seoses tähtsa Euroopa ametniku ootamatu ajakavamuudatusega nädal aega hiljem avalikustatud Euroopa Innovatsiooni Tulemuskaart.

Eesti ettevõtted on uuenduslikud. Seda Euroopa keskmisest rohkem. Meie teenindusettevõtted hakkavad Euroopa taustal kohe eriliselt silma oma uuenduslikkusega, kusjuures ühe innovatsioonile investeeritu teenivad nad ka päris kenasti tagasi. Teenindussfääri eripära ehk ka - oma uuenduste tulemuslikkus annab klientide rahulolu kaudu kohese tagasiside. Tööstuses võtab see kauem aega ning juhul, kui oled allhankija, ei ole ilmselt toote lõppkasutajaga kunagi otsekontakti.

Eesti puhul hakkas silma aga kaks iseloomukat näitajat:

- meie ettevõtete investeeringud innovatsiooni (innovatsioonikulutuste suhe netokäibesse) on madala tootlikkusega (innovatsiooni tulemusena sündinud uute toodete suhe netokäibest).

- meie ettevõtete innovatsioonikulutuste struktuuris on ülivõimsaks liidriks ikka ja endiselt "uute masinate ja seadmete soetamine". See tähendab mujal maailmas loodud uute tehnoloogiate import - oleme innovatsiooni väärtusahelas tarbijad, mitte tootjad.

Uuringu lõpus pakutud soovitused valitsusele on vormistatud viisil, mis ei riikliku innovatsioonipoliitika mõjukuse üle suurt ei arutle, kuid meentuades Soomes enne viimast suurt 80ndate lõpu-90ndate alguse "lama" ning sellest edukat väljumist saab öelda vaid, et innovatsioonisüsteemi mõjukus ja tõhusus ilmneb majanduskriisi tingimustes. Jälle tuleb meelde see, et viimastes vestlusringides on kohalikud analüütikud lausa anuvas toonis hakanud lootma peagisaabuva majanduskriisi puhastavale jõule.

Majandusministeeriumi avaldus

Innovatsioon Eesti ettevõtetes on pigem kepikõnd kui alpinism

Eesti ettevõtetest tegelevad innovatsiooniga ligi pooled, mis ületab küll Euroopa Liidu keskmist, kuid investeeringud uuendustesse jäävad väikeseks ja ühekülgseks. Nii näitas uuring „Innovatsioon Eesti ettevõtetes", mida tutvustati täna majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis (MKM).

Uuring, mis valmis Eesti Tuleviku-uuringute Instituudi, MKMi, Statistikaameti ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) koostöös, kirjeldab ettevõtete uuendustegevust aastatel 2002-2004. Andmeid koguti mullu ja laiapõhjalises uuringus analüüsiti rohkem kui 1700 ettevõtte vastuseid.

Ettevõtetest oli innovatsiooniga tegelenud ehk oma tooteid või protsesse uuendanud või täiustanud 49 protsenti. Euroopa Liidu nelja aasta tagune keskmine oli 44 protsenti. Eesti eripäraks osutus teenindusettevõtete kõrgem uuenduslikkus, võrreldes tööstusettevõtetega - uuendajaid oli vastavalt 51 ja 48 protsenti.

Madalaks jäi aga uuenduskulude osakaal ettevõtete käibest (valdavalt paari protsendi piiresse). Kui võrrelda varasemate uurimistulemustega, siis jätkuvalt lähevad ettevõtete uuenduskulutused valdavalt (73%) uute seadmete ja masinate soetamiseks, samas kui investeeringud uute toodete ja tehnoloogiate arendamisse, mis on riskantsem ja keerukam uuendustegevuse liik, ei ole kasvanud. Samuti on võrreldes 2000. aastaga vähenenud uutelt toodetelt ja teenustelt saadud tulu.

Uuringu tulemusi üldistades võrdles EASi tehnoloogia arenduse valdkonna direktor Madis Võõras, et Eesti uuendajad on enamasti nagu tublid kepikõndijad, kes mujal välja töötatud tehnoloogiat kasutades visalt edasi rühivad, mitte alpinistid, kes spetsiifilisi oskusi ja teadmisi nõudvates valdkondades kõrgeid panuseid tehes maailma tippu pürgivad.

Samuti tänasel seminaril tutvustatud Euroopa Innovatsiooni edetabelist 2006 selgus, et ka riigi tasandil ei ole Eesti alpinist. Olles innovatsiooniindeksi järgi koos Sloveenia ja Tšehhiga üks parimaid uusi liikmesriike (jagades viimatimainituga 13.-14. kohta EL 25 seas), jääme siiski oluliselt alla Euroopa liidritele, kelleks on Põhjamaad ja Šveits.

MKMi majandusanalüüsi talituse juhataja kt Lauri Tammiste sõnul on murettekitav ka asjaolu, et Eesti summaarse innovatsiooniindeksi kasvu alusel kuulume „paigaltammujate" gruppi koos Itaalia, Slovakkia ja Hispaaniaga. Samas kui meist innovatsioonivõimelt madalamal positsioonil olevad Läti, Leedu, Poola ja Portugal on spurtinud ning asunud meid püüdma.

Innovatsiooniliidrite näitest selgub, et edu tagab tasakaalustatud areng kõikide indeksis kasutatud näitjate lõikes. Eesti arengut ongi pärssinud ebaühtlane areng. Ühelt poolt oleme Euroopa liidrid investeeringute alal infokommunikatsiooni tehnoloogiasse, kolme parima seas kõrgharidusega inimeste osakaalult ning ka väikese ja keskmise suurusega ettevõtjate uuenduslikkus on kõrge. Teisalt aga oleme Euroopas väga tagasihoidlikul kohal erasektori teadus- ja arendustegevuse kulutuste, Euroopa ja USA patenditaotluste, loodusteaduste ja tehnoloogia erialade lõpetajate ja kõrgtehnoloogilise ekspordi vallas.

Uuringute tutvustamisele järgnenud paneeldiskussioonis leidsid MKMi kantsler Marika Priske, Tiit Vähi AS-ist Silmet, Siim Raie Eesti Kaubandus-Tööstuskojast, Sten Tamkivi Skype'ist ja Madis Võõras EASist, et Eesti on küll jõudsalt arenenud, kuid innovatsioonivaldkonnas on veel mitmeid pudelikaelu, mis tuleks kõrvaldada.

Diskussioonis jäi kõlama vajadus siduda hariduspoliitika tugevamalt innovatsioonipoliitikaga, et luua eeldused teadus- ja tehnikaerialade tippspetsialistide juurdekasvuks. Samuti pidasid arutlejad vajalikuks pöörata senisest suuremat tähelepanu traditsiooniliste majandusharude uuendusvõime tõstmisele ning koostöövõrkude ja klastrite arendamisele.