Valdav osa inimkonnast elab Indias ja Hiinas või teistes piirkondades, kus kliima on märgatavalt soojem kui Eestis. Meie, eestlased, oleme inimkonna keskmisega võrreldes ääre peal, külmemas servas. Õnneks, sest tänu sellele on meil ohtralt haruldusi, mida mujal ei kohta.

Näiteks jää. Madagaskaril uuris üks kohalik minult Eesti kohta. Rääkisin, et meil on külm. Küsimuse ­peale, kui külm siis, ütlesin, et nii külmaks läheb vahel, et jää tuleb vee peale. Seepeale olin sunnitud seletama, mis on jää - järve pealmine kiht läheb nii kõvaks, et keset talve võib üle järve kõndida. Selle peale arvas ta, et võin talle igasugu asju pajatada oma kaugest kodumaast, kuid selle järvelkõndimise looga läksin küll üle piiri.

Keskeurooplastelegi pakub Eesti palju imestamist. Näiteks hispaanlasele või itaallaselegi on täiesti arusaamatu, kuidas saab Eestis ­valguse hulk aasta jooksul nii meeletult ühest äärmusest teise kõikuda. Lõunapoolsele inimesele võib jõulu hämaraeg paista maailma lõpuna. Seevastu jaanipäeva paiku on meil öösel nii valge, et saab õues raamatut lugeda (saab tõesti selge ilmaga, olen proovinud!). Või jaanikuu-aegsed päikeseloojangud ja -tõusud! Need kestavad tunde ja toovad ühes lummavaid valgusemänge. Kord Madagaskaril peatusime mere ääres bangalos. Esimest päeva saarel olnud prantsuse mees sättis end päikeseloojangut vaatama. Valmis olid tal fotoaparaat, päevitustekk jm vajalik. Selleks ajaks aga, kui ta oli oma teki sätitud saanud ja haaras fotoaparaadi järele, oli päike kadunud. Üllatus oli suur - kuidas saab päike nii kiiresti minema vupsata?

Maakera parasvööde, kus me elame, on inimestega suhteliselt hõredalt asustatud. Vaid väike protsent inimkonnast elab piirkonnas, mis pakub seda valguse-pimeduse vaatemängu. Proovige ajada gloobusel näpuga järge mööda parasvöödet: põhjapoolkeral väga hõredalt asustatud Põhja-Ameerika ning Euraasia mandri alad, ja lõunapoolkeral on peaaegu igal pool inimtühi ookean. Kui nii võtta, siis elame privilegeeritud luksuses. Meie päike on kõige ilusam.

Kui eestlane on õppinud imestama jõuluaegse hämaruse ja jaanipäeva-aegse valguskülluse üle, on ta astunud esimese sammu arusaamisele, kui eriline on Eesti loodus.

Kliima ja valgus on meist sõltumatud võimsad nähtused. Kuid täiesti erilised on ka Eesti maastikud. Hiljuti käisin Lõuna-Ameerika lõunapoolseimas tipus Tulemaal. Seal on metsik loodus ja hõre asustus. Kõik on imeline: väga haruldased loomad ja taimed. Meie giid kohalikus rahvuspargis jättis oma sõnade järgi kõige haruldasema paiga meie jalgsirännaku lõppu. Ta kruvis meie ootusi aina kõrgemale. Kui viimaks lõpp-punkti jõudsime, oli üllatus tõesti suur - meie ees laius ­eestlasele ­tavaline turbasambla soo ehk raba. Täpselt selline, nagu on peaaegu igas Eesti maakonnas: lage ja lirtsuv pinnas, v eesilmad, pruunikad-punakad-rohekad ­turbasamblad. Kuid meie teejuht seletas, et niisugust paika leiduvat vaid Tulemaal ja seda tullakse siia imetlema tuhandete kilomeetrite tagant kogu Lõuna-Ameerikast!

Meie väike Eesti on oma rabarikkuselt silmapaistev mitte ainult Lõuna-Ameerikaga, vaid ka muu Euroopaga võrreldes. Vaid Soomes ja Rootsis on neid rohkem. Kogu tihedasti asustatud Euroopa alal meist lõuna pool sisuliselt enam rabasid ei ole. Eesti on rabade poolest rikkas riik, Eesti on rabariik.

Eesti on ebatavaline, mitte keskmine ega tavaline. Mõelgem kas või Eesti rändrahnude peale. Kui paljud eestlased teavad, et Euroopa vägevaim rändrahn asub Eesti pinnal? See Ehalkivi nime kandev hiiglasuur kivi on Kunda kandis Letipea küla lähedal rannal.

Mõelgem Eesti metsade peale. Kas iga eestlane ­ikka teab, et üle poole Eesti maismaast on kaetud metsaga. Metsa osakaalu poolest oleme me esimese viie riigi seas Euroopas. Meie jaoks on endastmõistetav, et maanteid ääristab kahelt poolt kilomeetrite kaupa mets. Kuid ­keskmisele euroop­lasele on see haruldus.

Nüüd aga veel ühest väga erilisest Eesti maastikust - puisniidust. Kahtlustan, et väga suur hulk eestlasi ei teagi, mis see puisniit on. See on vana karja- või heinamaa, kus on veidi põõsaid ja puuderühmi ja neile vahelduseks jälle lagedaid soppe. Euroopas on puisniidud praegusel ajal suureks harulduseks. Neid võib leida lisaks Eestile veel vaid mingil määral Rootsis ja Venemaal. Tegemist on ainulaadse kultuuriväärtusega - puisniit on maastik, mis on säilinud samailmelisena muinasajast siiani. Puisniitude hulk on meil viimase sajandiga kiiresti vähenenud. Õnneks on neid siin ja seal siiski veel olemas. Kultuuriväärtuse kõrval on puisniit ka loodusväärtuste kandja. Siin on suurem taimeliikide arv ühel ruutmeetril kui mis tahes teises meie elukoosluses. Ka kogu Euroopa ulatuses on selline taimerikkus harukordne.

Eesti rekordiks on Laelatu puisniit. Siin registreeriti 2001. aastal ühel ruutmeetril 76 taimeliiki. Maist juulini kestab Laelatul üks lõppematu lillepidu. Ka mujal Eestis asuvad puisniidud on väga kaunid. Ma ei väsi kõndimast Nedremaal, Euroopa kõige suuremal puisniidul. Siin olles tekkib vägisi seos pargiga.

Kuid siinsele ilule annab erilise väärtuse see, et see on loodud esiisade argise töö käigus, see on ühtlasi mälestusmärk ka nende tööle.

Eestis tasub ringi liikuda avara ja uudishimuliku pilguga. Eesti looduse üle üllatuma ja imestama hakata on kerge, kõik algab ju iseenda mõtlemisest ja suhtumisest.