Eestis jõudis kätte enesehaletsuse aeg
Noh, jah. Usu küsimused mõlemad. Ei tea, mispoolest peaks näiteks slovakiks olemine mitte nii väga uhke ja hea olema? Või et kas siis mõni teine maa või rahvas pole mõnes mõttes veelgi nõmedam?
Iga usk vajab kinnitusi.
Läbi terve nõukogude aja usuti ju, nagu meie oleksimegi see kõige läänelikum, kõige edukam, kõige rikkam piirkond. Ja et lõpuks ju olevatki meie laulev revolutsioon selle kurjuse impeeriumi lagundanud. Ja et siiamaani ju ärkavat Venemaa president igal hommikul üles oma suurima murega: kuidas küll Eestiga toime tulla?
Oli sellega kuidas oli, aga nüüd tundub, et see trend hakkab murduma. Ja nagu ikka, kohe vastupidiseks.
Et oleme tegelikult üks täiesti hale, mõttetu, nõrk ja rumal rahvas. Külmas, nõmedas kliimas. Kus kõik omavahel ainult tigetsevad ja tülitsevad. Valitsus on saamatu. Riik on pankrotis. Millegi peale ei saa enam kindel olla. Põgenegu, kes vaid saab.
Noh, ei tea. Enesehaletsusega võib samamoodi liiale minna nagu ka eneseuhkusega.
Õigupoolest ei olegi ju küsimus selles, kas kõik arvavad üht- või teistmoodi. Isegi mitte selles, mida enamik arvab. Ka meedia ei loe eriti midagi.
Pigem saab sellest moevool või trend, populaarne, "äge" või "lahe" hoiak. Arvamusliidrite kriitiline mass saab täis - ja kohe sa oledki nõme, kui sulle sellel maal elamine meeldib. Sest õiged inimesed ju katsuvad minema saada, eks ole.
Eks neid haletsuse ja pessimismi aegu ole meil olnud varemgi. Ja mitte ainult meil. Venemaa näiteks elas selle viimati üle üheksakümnendatel. Meil jõuab see nüüd kätte.
Kunagi ei olnud üksi ükski maa. Nüüd on depressiivsed Eesti väikelinnad. Kunagi taastati Vabadussõja monumente. Nüüd ei saa keegi aru, milleks see Võidusammas veel peab olema. Kunagi oli olla uhke ja hää. Nüüd on hale ja halb ning Sami Lotila tähelepanekutega on kõik päri.
