Tänapäeva Eesti võitlev looduskaitse on toonud meid olukorda, kus põhilised ühiskonnaliikmed, keda otseselt puudutavad seaduse käsud ja keelud ning kes nii on pandud vastutama loodushoiu eest, on maaomanikud. Kõik teised on need, kes nõuavad või nõudmisi välja mõtlevad.

Nõudmised lähevad järjest suuremaks, sest terve ühiskond soovib aina kvaliteetsemat ökosüsteemiteenust ja igameheõigust. Paraku soovitakse seda justkui enesestmõistetavalt saada tasuta. Teadvustamata on, et nende soovide täitmine tähendab ka kulusid. Sellele, et kusagile uut kaitseala luues sekkutakse alale jäävate maaomanike ellu, et kaitsealapiirangud sunnivad maaomanikke oma elu ümber korraldama, et selle tulemusena jäävad maainimesed ilma oma sissetulekustest või töökohtadest, ei mõelda.

Eestis käib natsionaliseerimine!

Senise mõtlematuse ja pealiskaudsuse tõttu on kujunenud olukord, kus maaomanikel lasub looduskaitses topeltkoormus – tuleb otseselt täita seadusesätteid ja tuleb oma tasku arvelt looduskaitsele peale maksta.

Riiklikult moodustatud sihtkaitsevöönditesse ja Natura aladele jäävate eramaade puhul maksab riik maaomanikele hüvitist, aga selle suurus on alla poole sellest, mis oleks õiglane. Tasu on püsinud muutumatuna viimased 10 aastat. Pole arvestatud inflatsiooni ja saadav hüvitis on maksustatud tulumaksuga! Piiranguvööndite hüvitist otsustati tänavu kevadel vähendada ca 12% võrra, põhjendusega, et raha on vähe.

Samas on praegu näiteks erametsades kokku umbes 14 000 ha piiranguvööndis olevat maad, kus maaomanik ei saa kitsenduste eest midagi, vaid maksab seal looduskaitsele peale. Lisaks kitsendused kohalike omavalitsuste tehtud kaitsealadel, mida tuleb juurde – kui tekib mingi konfliktiolukord, otsustatakse teha kaitseala, mida veab mõni aktivist. Uus kaitseala luuakse natsionaliseerimise teel ehk seatakse maaomanikele tegevuspiirangud ja selle protsessi hammasrataste vahele jääva tavalise inimese õigused ei huvita mitte kedagi. Isegi kui õiguskantsler sellele tähelepanu on juhtinud.

Tõsi, mõningal määral on riik hakanud maaomanike koormust vähendama – looduskaitsepiirangutest tulenevat sissetuleku vähenemist ka hüvitatakse, aga seda siiski veel mitte piisaval määral.

Loodushoiu sisuks vaid käsud ja keelud!

On päris selge, et praegusel muutuste ajal muutub ka maaomanike roll, muu hulgas metsakasutus. Puitu kasutatakse kindlalt ka tulevikus, aga selle kõrval muutuvad aina tähtsamaks ökosüsteemiteenused, needsamad, mida meie ühiskonnas juba praegu häälekalt nõutakse. Ka nende teenuste garantii on maaomanike kanda ja tähendab kulusid. Jalutamas ja marjul on palju mõnusam käia hooldatud metsas, kui umbekasvanud võpsikus. Seda ühiskond ei teadvusta, vaid hoopis kõlavad loosungid, nagu võiks me loodust veel paremini hoida vaid sellega, et seadustesse veel rohkem käske-keelde sisse kirjutada.

Praegu tähendab looduskaitse suures osas mitte millegi tegemist – liik või ala on võetud kaitse alla ja inimtegevus keelatakse, maaomanikud isoleeritakse nende endi omandist ja pannakse vastutama liikide seisundi säilimise eest.

Tegelikult on olemas võimalus ka päriselt oma loodushoidu tõhusamaks muuta, kuid selle üks tingimus on, et peaksime õppima üksteist jälle usaldama.

Praegu tähendab looduskaitse suures osas mitte millegi tegemist – liik või ala on võetud kaitse alla ja inimtegevus keelatakse, maaomanikud isoleeritakse nende endi omandist ja pannakse vastutama liikide seisundi säilimise eest.

Mingil määral on meil küll hakanud idanema ka see mõte, et lausaline inimtegevuse keelamine ei pruugi olla parim viis looduse hoidmiseks. Näiteks on LiFE projekti raames Virumaal ellu kutsutud projekti, kus lendorava kaitsealadel püütakse hoopis tegutsedes kindlustada lendoravale ka tulevikus puistu, kus tema elukeskkond on maksimaalselt hea. Majandamisega on võimalik seda saavutada ja maaomanikud peavad olema sellesse kaasatud.

Lendorava puhul tuleb muu kõrval lahendada ka ülioluline lokaalne kiskluse teema (vähendada kiskjaid, kes lendoravaid söövad). Näiteks sellekski saaks esitada tellimuse just maaomanikele, kes siis korraldavad piirkonnas vastavat väikeulukijahti.

Riigil on käimas ja lähiaastatel plaanis veel üksikud analoogsed projektid, aga see on piisk meres. Pange tähele ka praegu loodushoiutöödega kaasnevat nüanssi – seal, kus meil julgetakse loodushoiu nimel ka tegutseda, tegeldakse enamasti sellega, mida Euroopa on nõus kinni maksma. Enda ühiskonna panus on olematu!

Eraomandi mõiste pole pärale jõudnud

Hüvesid tahab terve ühiskond, kuid panustab ainult omanik (või Euroopa Liit). See on ebanormaalne olukord. Peaksime jõudma sinna, kus vastutajad ja panustajad oleksid kõik oma ühiskonna liikmed.

Vastutama peaksid teiste seas ka poliitikud, kes otsuseid langetavad, ja ametnikud-kontrollijad, kes neid otsuseid ellu viivad. Vastutama peaks meist igaüks, aga meie ühiskonna lähiajalugu on mõjutanud me tajusid nii, et võitlev süüdistaja hoiak on paljudele vastuvõetavam. Näiteks oleme sotsialismist tulles harjunud, et maal omanikku ei ole, kui see maa on tarastamata. Seetõttu on jäänud mulje, et kõik, mida loodus annab, on tasuta.

Karta on, et see suhtumine süveneb, nagu ka oskamatus tajuda maaomanike rolli loodusest saadavate hüvede saamisel, sest sotsialismi taustaga linnastuv ühiskond võõrdub maaelust ja kujutab üha vähem ette, mida maaomanikuks olemine või looduses tegutsemine tegelikult tähendavad.

Meist arenenumates demokraatlikes riikides on iseenesestmõistetav, et igasugused kitsendused ja piirangud maaomanikele hüvitatakse kohe ja õiglaselt. Seal mõistetakse maaomandi püsimise põhjapanevat tähtsust riikluse hoidmisel.

Positiivne pööre on vajalik


Erakätes olevat maad on meil oluliselt rohkem kui riigimaad. Maaomanik on oma maaga nii materiaalses kui hingelises mõttes seotud ja ta on oma maal parim loodusehoidja. Mujal maailmas seda mõistetakse. Meil vaadatakse, nagu võiks maaomanik olla oma maal looduse vaenlane.

Senise totaalse looduskaitsega omas riigis me ainult kiirendame negatiivseid muutusi. Surve maaomanikele ei vii looduse paremale hoidmisele, vaid hoopis omandist loobumisele ja maaelu välja suretamiseni. See on tervele ühiskonnale karuteene.

Peaksime kogu oma looduskaitsesüsteemi üle vaatama, muutma oma looduskaitse ideoloogiat ja asendama võitleva kaitse normaalse loodushoiuga. Peaksime sõlmima ühiskonnas kokkulepped, kuidas edasi minna, ja hakkama usaldama maaomanikku. Hoidkem Eesti loodust!

Vaata ka Ants Eriku kõnet Visioonikonverentsil.