Eestivenelaste probleemid Edward Lucase nägemuses
Tunnistan, et just säärane nõukaajast teada-tuntud, lausa haigutama ajav klišeelik pealkiri meelitas mind antud teost kätte võtma. Lisaks veel üks tähendusrikas biograafiline tõsiasi: nimelt elas käesoleva käsitluse autor aastail 1990-1994 Eestis, töötades siinses „Baltic Independentis". Viimane asjaolu kajastub raamatus ainult teataval määral, kuid kogu narratiivi seisukohalt ometigi kontseptuaalselt tähtsates nüanssides. Loomulikult on see poleemiline monograafia pühendatud eelkõige Venemaa sotsiaal-poliitilistele arengutele - seda enam väärtustagem E. Lucase ikka veel kestvat teravdatult-empaatilist tähelepanu meie elu-olu vastu, seda tihtipeale ajalises tagasivaates. Muide, igati õigustatult, kuna tänapäev kasvab paljuski välja minevikus tehtud otsustest.
Eesti reaaliatest pajatatakse peamiselt lk. 144-148; eriliselt aluspanevatena tunduvad mulle järgmised hästi tuumakad mõtted: „Leedu andis automaatselt kodakondsuse kõigile Nõukogude kodanikele, kes elasid taasiseseisvumise ajal tema territooriumil: lisaks leedulastele pidas alla kümne protsendi end venelasteks ning ligikaudu sama palju poolakateks. Eesti ja Läti tingimused olid aga teistsugused. Peamiselt just venelaste migratsioon neisse riikidesse oli Nõukogude ajal olnud palju ulatuslikum. Paljud toona saabunud „illegaalsed immigrandid" seisid otsustavalt Eesti iseseisvuse vastu. Üldjuhul ei kõnelnud nad eesti keelt ega soovinud ka seda õppida. Kui nende poole pöörduti eesti keeles, keeldusid nad üldse vastamast. Poleks Eesti seadnud kodakondsusele piiranguid, oleks migrantide ja nende järeltulijate lõimimise võimalused olnud üpris lootusetud. Seepärast andsid Eesti ja Läti automaatselt kodakondsuse ainult sõjaeelse vabariigi kodanikele ja nende järglastele. Eestis said venelased, kes olid toetanud iseseisvusvõitlust, soovi korral samuti kodakondsuse. Ülejäänud pidid aga läbima naturalisatsiooniprotsessi" (lk. 144-145). Edasi märgib Lucas, et välist sekkumist (erinevalt endisest Jugoslaaviast) ei olnud vaja teha, kuna Baltimaades olid venelaste juhid väga ilmetud kujud: nõukogudeaegsed funktsionäärid või hoopis tundmatud tegelased; teine põhjus peitus aga majanduses: Balti riigid õitsesid, samal ajal kui Venemaal valitses kaos, mille tagajärjel üsna vähe venelasi otsustas vastu võtta ümberasumishüvitis ning siirduda ajaloolisele kodumaale.
Vaat säärase pildi esitab briti ajakirjanik meie lähiajaloost. Loomulikult tekitas see kuvand minus mitmeid küsimusi. Näituseks, kas umbkeelne sünnijärgne (sic!) EV kodanikust intrite liider Jevgeni Kogan ei olnudki karismaatiline juht oma poolehoidjatele?! Minu meelest täitis ta igati suurepäraselt oma propagandistist-kisakõri-provokaatori rolli. Ja suutis kohe paljudele Eesti inimestele hirmu naha vahele ajada. Ühes ligemale paarikümne aasta taguses ülipopulaarses „Mõtleme veel" saates hämmastas Kogan oma agressiivse nahaalsusega intelligentselt-vaoshoitud saatejuhti Hagi Sheini. Lucas peaks ju teda siiski kuidagi mäletama. Tema ilmne kinnisidee on nn migrantide kujutamine manipuleeritavate objektidena. Omaette naljakalt-küsitav argument on väide Balti riikide õitsengust Venemaa kaose taustal iseseisvuse taastamise esimestel aastatel. Loomulikult oli Baltikumis sotsiaal-majanduslik olukord parem, kuid nimetada seda lausa õitsenguks... Muuseas, 1991-2007 lahkus Eestis jäädavalt ca 110.000-130.000 inimest (kelledest omakorda u. 67% olid pensionieelikud), peamiselt Venemaale. Sageli ilma ametliku mõnetuhandese kroonise näruse kolimisrahata. Autor ikka võinuks oma raamatut veidi põhjalikumalt toimetada.
Hoopis põnevam on aga kommenteerida E. Lucase ajalookäsitlust. Esitaksin mõningad omapoolsed lisandused. Paljud sovetoloogid ennustasid 1988-1992. aastail suuri etnilisi konflikte oma iseseisvust tagasivõitvates Balti liiduvabariikides. Õnneks ei täitunud nende prognoosid, seda eelkõige Eesti osas. Seda hoolimata nõukogulaste arvukatest provokatsioonidest ja Töökollektiivide Liidu Ühendnõukogu poolt organiseeritud massimiitingutest-manifestatsioonidest; näiteks 1990. aastal tollasel Võidu väljakul - kogunemine möödus kõigele vaatamata rahulikult. Valdavalt venekeelse elanikkonna ikka veel jätkuvalt nii päevakajaline integratsiooni küsimus käivitus siis päris edukalt kõige tähtsamas, poliitilises sfääris. Alguses viimase Ülemnõukogu valimistel 1990., seejärel aga 1991. aasta iseseisvusreferendumil. Viimasel (muuseas, Mihhail Gorbatšovi poolt seadusvastaseks kuulutatud; hääleta kuidas tahad) hääletas vähemalt 150.000 nn muulast passiandmete üleskirjutamise järel EV taastamise eest. Ülemnõukogu korraldatud referendumi tulemustega arvestati kohe väga tipptasemelises rahvusvahelises poliitikas. Iseenesest mõista oleksid need inimesed soovi korral pidanud koheselt (sic!) saama kodanikeks ning osalema juba 1992. aasta Riigikogu valimistes. Ja ärgem unustagem veel ka alanud erastamis-ärastamisprotsessi, kus kodanikel oli juba seadusandlikult (rääkimata tutvustest) oluliselt paremad eneseteostuse võimalused. Riigiameteist võidi kah suu puhtaks pühkida.
Tihtipeale tuletatakse mulle meelde neid sisuliselt ühiskondliku organisatsiooni staatuses ja suhteliselt paljude eestlaste ning mitteeestlaste ebamäärase legitiimsusega mänginud Eesti Komitee „rohelisi kaarte". Muide, nendega tehti veel igasuguseid tükke. Tuletan meelde: nende ettenäitamise alusel said 1992-1995 kodakondsuse kiirendatud korras 24102 inimest, kelledest valdav enamus ei osalenud 1992.aasta Riigikogu valimistel. Sama aasta suvel esitati põhiseadusreferendumil osalejatele küsimus võimaldada kodakondsuse taotlejatele (neid oli tolleks ajaks u. 8.000) osaleda Riigikogu valimistel. Ja napp enamus astus säärase möönduse vastu. Üks minu liberaalse ilmavaatega luuletaja aeg-ajalt ahastab veel praegugi niisuguse „masendava väikluse üle"; neid inimesi oli ju nii vähe, me ei kaotanuks ju midagi ning saaksime kogu maailmale näidata oma poliitsallivust!!! Jah, tõepoolest nii vähese eest oleks saanud teha nii kõva propagandat. Aga miks siis mitte juba 150.000 muulasest hääletanuga? Selle küsimuse peale mu liberaalist tuttav millegipärast ei vasta.
P. S. Need on nö sketšid E. Lucase Eesti kuvandist, kui lugeda aga tema Venemaa nägemust, siis võib tõesti kohati traksid puruks naerda. Aga see on juba eriteema.
