Sattusin 1990ndate alguses ettevõtte Marat noore finantsdirektorina Eesti Sotsiaalpanga aktsionäride koosolekule. Kohapeal selgus, et Eesti suuruselt teist panka juhib veider segu nõukaaegsest jäänuknomenklatuurist ja dressides uusärimeestest. Kliendile polnud nende maailmapildis kohta ja usaldust kogu see krempel ei äratanud. Järgmisel päeval olid selle panga rekvisiidid meie müügiarvetelt eemaldatud. Ajalugu näitas, et oli õige otsus. Aastapäevad hiljem lakkas see pank olemast. Kuid teiste maksevõimaluste kõrval jätsime arveblanketile alles konto siis veel üsna väikses Hansapangas. See pank on mulle mällu jäänud Sotsiaalpanga absoluutse vastandina. Jah, loomulikult oli tegu kargelt kapitalistliku ettevõtmisega, nagu teleseriaal „Pank“ seda äsja kujutas. Ent midagi oli veel. Ja seetõttu jäi seriaalis jutustatud Hansapanga lugu justkui poolikuks. Panga 90ndate edu fenomen jäi seal ju tegelikult avamata. Mis see ikkagi oli?

Vastamiseks tuleb esmalt ­tõdeda, et kõik geniaalsed asjad siin ilmas on lihtsad. Kahjuks on see reegel asümmeetriline ja ei tööta vastupidi – ka lihtsat rumalust on maailmas küll ja veel. Ent oma algsel ühesuunalisel kujul on see kehtiv. Tõestuseks meenutage kas või Mona Lisa naeratust, jalgratast või Einsteini valemit E = mc2.

Turumajanduse lihtsaimaks alusreegliks on lähtumine kliendi huvidest. Seda aabitsatõde õpetatakse tudengitele iga MBA (ingl Master of Business Administration) kursuse avaloengus. Ma ei väsi imestamast, kui kiiresti see tarkus koolipingist kontorilaua taha siirdudes meelest läheb. Noort Hansapanka eristaski teistest eelkõige see, et nad võtsid seda aabitsatõde tõsiselt. Nad viitsisid kliendi nimel reaalselt pingutada ja kasutajakogemus oli nende juures alati parim. Nad olid eesminejad. Nad tegid asju, mida varem polnud tehtud ja milleks neid keegi ega miski otseselt ei sundinud. Nii oli nende väärtuspakkumine alati kõrgem ­ootuspärasest ja nii sundisid nad teisi panku end kopeerima. Teatud mõttes olid nad kogu meie praeguse start-up-kultuuri ja e-riigi teenäitajateks.

Mäletan näiteks siiani Hansapanga elektrooniliste maksete süsteemi Telehansa esimesel kasutamisel saadud vau-kogemust. See lihtne ja kasutajasõbralik tarkvara lõpetas meie ettevõtte igapäevased pangaskäigud alatiseks. Alles siis, kui Marati 1998. aastal Soome Finnwearile müüsime ja ma sealse ­köögipoolega kokku puutusin, sain aru, kui palju me soomlastest ja muust maailmast selles vallas tegelikult ees olime. Hansapanga 90ndate edu saladuseks oli nende üsna eripärane tasakaalustatus, kus lisaks kapitalistlikule saamahimule oli ka andmise rõõm täiesti olemas.

Alandlikkus kliendi ees ja tema huvidest lähtumine pole sõnakõlks. Saamine ja andmine, omakasu ja altruism on lihtsalt üks paljudest meie elu koostisosaks olevatest vastastikustest täiendavustest. USA ajuteadlased Scott Kelso ja ­David ­Engstrøm kirjeldavad neid oma raamatus „The Complementary ­Nature“. Need on vastandite paarid, mis üksteist ühtaegu nii välistavad kui ka täiendavad, kus ühe eksistents on võimatu ilma teiseta (näited: sünd-surm, võit-kaotus, headus-kurjus). Metsarahvana peaksime teadma, et eluterves ökosüsteemis on koht nii huntidel kui ka jänestel.

Probleemid tekivad siis, kui mõni liik domineerima või vohama pääseb. Lääne-Austraalia rannikul näidati mulle kunagi üht vilkalt paljunema hakanud küülikute poolt tühjaks söödud saart. Veel aastakümneid hiljem oli vaatepilt kõle ja loomulikult olid hukkunud ka küülikud ise. Turumajandus töötab ja rikastab meid kõiki siis, kui saamis- ja andmistung on omavahel harmoonilises tasakaalus. Ühe poole ülekaal ja teise allasurumine viib alati hälbeni.

Eesti pankade klientidena oleme kõik otsekui taltsaks tinistatud ja lepime pankade jaburate teenustasudega nagu kolmeeurose kohvigagi.

Mullu astusin Tallinnas läbi ühe suurpanga peakontori teenindussaalist, et sulgeda ettevõttes kasutuseta jäänud tühi pangakonto. Kohapeal selgus, et enne sulgemist tuleb tasuda 1 euro suurune haldustasu. Pole hullu, leidsin rahakotist eurose mündi ja asetasin letile. Seepeale teatas teller, et sularaha sissemakse maksab nende pangas neli eurot! Õnneks oli tegu noore inimesega, kelle huumori­meel oli pangatööst veel rikkumata. Nii saime mõlemad toimuva üle muiata. Ent kasutajakogemus? Umbes nagu tuntud lasteraamatus „Totu kuul“, kus Totu ja Soku sattusid võõrastemajja „Kokkuhoid“.

Kui võrrelda praegust Eesti pangandust 90ndatega, siis saamahimu ei ole kuhugi kadunud, pigem ikka kasvanud. Klientidena oleme kõik otsekui taltsaks tinistatud ja lepime pankade jaburate teenustasudega nagu kolmeeurose kohvigagi. Igatahes paistab keskmine eestlane vahetavat panka harvemini kui abikaasat. Küll on aga taandunud väärtusloome ja seetõttu on meie nüüdne pangandus andmise ja saamise teljel palju rohkem tasakaalust väljas kui kakskümmend aastat tagasi. Seetõttu on ka süsteemi riskitase tegelikult kõrgem, mitte aga madalam kui vanasti.

Teine mõõde, kus pangandus on tasakaalust väljas, on reguleerimine. Kogu süsteem on vajunud otsekui reeglite täitmise nõiaunne ja panganduse alused – kliendikesksus, pangasaladus, delikaatsus – on langenud unustuse hõlma. Ajastu märgina on pankade tippjuhtkondadesse ilmunud vastavusdirektorid, kes vastutavad regulatoorsete riskide vältimise ja maandamise eest (ingl Chief Compliance Officer ehk CCO). Panga arendamisest ja väärtuspakkumisest nende ametijuhendites ilmselt juttu ei ole. Küll aga koormab see aparaat kulusid ja sellega kasvatab pankade kasuminälga veelgi. Seejuures, vaatamata kõigile bürokraatlikele jõupingutustele meenutab rahapesuvastane võitlus Eestis pigem stiihilist lintšimist. Milline sõltumatu kohus selle raha õieti „mustaks“ tunnistas? Kas selline ongi pankurite tulevik? Nii või teisiti, praegusel kursil jätkates võime peagi hakata tõsiselt rääkima pankade riigistamisest. Sest panganduse riskid oleme tahes-tahtmata juba riigistanud.

Nagu kõigil teistel asjadel siin ilmas on ka reguleerimisel olemas oma ja seni paraku vähe teadvustatud vastaspool. Selleks on süsteemi kerksus (ingl resilience). Mida rohkem me süsteemi korraldamisega kammitseme, seda rabedamaks see muutub, seda väiksemaks jääb selle kohanemisvõime näiteks majanduskriisides. Täppisreguleerimisega muudame ärksa ja elusa ökoloogilise tasandi süsteemi tagasi rumalaks ja mehaaniliseks füüsikalise tasandi süsteemiks. Nii just saavadki meie pankadest sellised tuimad rahategemise masinad, nagu Kati Outineni kehastatud rootsi pangadirektor seriaali „Pank“ viimases osas tabavalt kirjeldab. Masinad, mis ajapikku sarnanevad üha enam Sotsiaalpanga ja üha vähem Hansapangaga.