Eestlased - arg ja ärahirmutatud rahvas
Päts, Laidoner, Kuperjanov, Lembitu, Kalevipoeg... ükski ei ole see, kohe mitte ligilähedaseltki. Soomlastel on Mannerheim, rootslastel Karl XII, venelastel Peeter Suur, leedulastel Vytautas Suur. lätlastel vähemalt Lāčplēsis, aga meil pole kedagi.
Kui niimoodi vaatama hakata, siis oleme tõesti nagu üks arglik ja ärahirmutatud rahvas, kes isegi ennast ei julge valitseda. Nii palju on ju neid asju, mis on aastaid jäänud venima ja lahendamata, sest keegi ei julge otsustada. Kasvõi see paljuräägitud haldusreform praegu. Aga neid on veel.
Nii tüüpiline on mõne volikogu või nõukogu protokolliline otsus: "Olles ära kuulanud ettekande ja tutvunud asjassepuutuvate materjalidega, otsustati, et esialgu ei otsustata midagi..." Ja seda üldsegi mitte esimest korda. Ei, korduvalt. Kogu aeg. Keegi ei julge otsustada. Kõik kardavad tagajärgi. Kõigil on hirm. Keegi ei taha vastutada.
Isegi siis, kui midagi toimub, nimetatakse seda ettevaatlikult "ürituseks" või "projektiks". Et, jumala pärast, keegi ei arvaks, et see võiks kuidagi olla midagi rohkemat kui üritamine või katsetamine.
Aga ega siis ainult poliitikas. See rahvas, kellele meeldib ennast laulurahvaks nimetada, hoiab suu hoolega kinni kui peaks vähimgi oht tekkima võimaluseks üksinda ja kaine peaga laulda, noh, näiteks mõnel seltskondlikul karaokel. Mis siis veel avalikumatest esinemistest rääkida.
Ei, esimesse ritta me ei istu, eks ole. Ei maksa ennast lolliks teha, onju. Ole vait, näe, inimesed juba vaatavad! Hirmu tuntakse mulje jätmise ees, koguni selle ees, mis mulje võibolla võiks ehk kellelegi jääda... Nagu kartlikud lapsed, kes pelgavad teiste narritamist.
Tihtipeale on vabastajaks ja lõõgastuseks muidugi alkohol. See vabandab kõik välja. Oli purjus, jajah, anname andeks. Väga naljakas, tõepoolest, aga ka väga hale. Alkoholi tarvitamist nimetatakse meil ju "julguse võtmiseks", eks ole.
Mõnikord kellegagi vesteldes jääb lausa mulje, nagu sa peaksidki mingis vines olema: "Oh, tere, kuidas juhtus, et sa siia sattusid?" Eks ole - asjad muudkui "juhtuvad", keegi kuidagi "satub" kuhugi, just nagu purjuspäi. See, et sa võiksid kuskile ka ise minna, millegi üle kainelt arutleda, midagi otsustada ja ära teha, oleks nagu täiesti mõeldamatu.
Julgus ja otsustamine ei ole moes. Pigem lohiseda kaasa, pigem lasta end kuskile vedada, lasta asjadel juhtuda, sattuda kuhugi, ilma midagi ise tegemata.
Julguse mõiste juba ise on kaotanud oma mõtte. Julgeteks on hakatud pidama neid, kes kumme vilistavad, pollari eest minema tõmbavad, nõrgematele kambakat teevad. Eriti kõvad tegijad on muidugi need, kes midagi eriti roppu ja räiget mõne poliitiku kohta anonüümselt julgevad ütelda, eks ole.
Kusjuures, seda argpükslust lausa kaitstakse. Inimesed peavadki peidus olema. Keegi ei tohigi midagi teise kohta teada saada. Aadressid, telefoninumbrid, eluloolised andmed, kõik peavad olema hoolikalt varjatud. Aga jah, kui juba sinu kinganumber peab olema isikuandmete kaitse all ja kõigi eest saladuses, siis on vist midagi viltu...
Hirm on ju. Äkki keegi kuidagi kasutab mingeid andmeid ära. Ehk saab keegi miskit moodi kasu. Võibolla mõni võib kuritarvitada midagi.
Heh. Hirm ja varjamine ei päästa kedagi. Kuritegevuse kaitseks on politsei ja õigusemõistmine.
Aga, noh, sellest tuleneb ilmselt ka see, et politseid ja õiguskaitseorganeid ei usaldata. Ja miks peakski? - On ju ka nemad hirmu paine all. Ei pruugi ka nemad midagi otsustada ega ette võtta, kui vaja.
Ja, paraku, võibolla samamoodi ka meie riigikaitsestruktuurid, kõrgem sõjaväeline juhtkond, president. Kas võib kindel olla, et vajaduse korral kuulutatakse välja erakorraline seisukord riigis? Kas keegi julgeb võtta vastutuse ja juhtimise enda kätte, kui olukord seda nõuab?
Üldise arguse taustal on see vägagi kahtlane.
