Mõnikord mõtled, et kas pole veidi imelik või naljakas, et rahval, keda on vähem kui elanikke mõnes Bangkoki linnaosas, et sellisel rahval on kümneid teatreid, kontserdisaale ja kõrgkoole; sadu kirjastusi, muuseume, raamatukogusid, laulukoore, näiteringe, tantsuklubisid; tuhandeid luuletajaid, muusikuid ja kunstnikke; kümneid tuhandeid käsitöömeistreid, uurijaid, kollektsionääre; sadu tuhandeid kõikvõimalikke fänne, huvilisi, kaasaelajaid...

Juba ainuüksi meie raamatupoed hämmastavad - kuidas saab nii väikese rahva keeles olla välja antud nii suures valikus kirjandust?

Olen ju maailmas veidi ringi vaadanud ja oskaksin nagu võrrelda. Muidugi on meie teatrid ja kõrgkoolid tibatillukesed võrreldes maailma suurimatega. Loomulikult on meil ka palju viletsat ja küündimatut, igal alal. Aga kus seda poleks.

Mõnikord jääb siiski mulje, nagu oleks meie rahvas mingis mõttes ikka ka veidi eriline ja andekas.

Hakkasin meenutama kõiki oma tuttavaid Eestis ja üldse eesti inimesi. Ja, tõepoolest, igaühel neist, ilma eranditeta, on mingi omadus, anne, huviala, tegevus või mis iganes, mis teeb ta eriliseks ja kordumatuks. Isegi kaktuste kasvatamine ja nende tundmine on ju eriline, kas pole. Rääkimata juba broderiipitsi või napoleoni koogi valmistamise oskusest. Tõsistest tõukoerte pidajatest või filatelistidest, mõne spordiala või bändi asjatundjatest rääkimata.

Kusjuures, see kõik on ju veel suhteliselt passiivne huvi või tegevus. Enamik mu tuttavaid aga on lausa loome-inimesed. Kes luuletab, kes kirjutab niisama. On leiutajaid, programmeerijaid, disainereid. Mõni teeb muusikat, mõni maalib või joonistab. Kes ehitab või konstrueerib midagi. Mitmed tegelevad järjepideva enesearendamise, treeningu, jooga või meditatsiooniga. Mõnele meeldib aga hoopis näiteks esineda, muljet jätta, ässata, tehes seda vaimukalt, meeldejäävalt ja nauditavalt. Eks ole seegi ju looming, kas pole. Eluteater või nii.

Tõepoolest, kas pole nii, et igal eestlasel on mõni huvitav kiiks. Vähem või rohkem, aga ikkagi. Parandage mind, kui ma eksin.

Muidugi tekib kohe küsimus, et kas niimoodi omaenda rahvast kiites ei tee me liiga teistele rahvastele. Et kas pole kõigil niimoodi. Et kas pole mitte igal inimesel siin maailmas ikka ka mingi eriline omadus, huviala või lihtsalt iseärasus, mida võib vabalt ka andekuseks või loomelisuseks nimetada.

Küllap tõesti, ja üsna sageli. Ja küllap ei saa ega tohi kedagi väga ennatlikult hakata kohe miski madala massi hulka liigitama. Või kuidagi muud moodi paika panema või üldistama, et näe, kui nõme või loll, mistahes põhjusel.

Olen ma ju saanud siin Tai maal viimaste aastate jooksul piisavalt suhelda nii tai inimeste kui ka paljude teiste rahvaste esindajatega. On tulnud ette nii rumalaid kui andekaid inimesi, nõmedaid ja huvitavaid, igavaid ja põnevaid. Sõltumata sellest, kuidas keegi ennast ise on tahtnud esitada või esitleda. Sest saab ju suhteliselt kiiresti aru, kellega on tegemist.

Ja tõesti, võiksin ütelda, et keskmine eestlane on ehk siiski, võibolla vaid küll miski kriipsukese võrra, aga ikkagi, huvitavam kui mõne teise rahva esindaja keskmiselt. Ja seda üldsegi mitte ühise emakeele ja seeläbi üksteisest parema arusaamise tõttu.

Aga eks sel omadusel, kui seda üldse muidugi on, ole ka hädasid ja puudusi.

Üks asi on muidugi see, et kui igaüks tahab kohe ise olla isiksus, siis on raske leida neid, kes võiksid olla ka teiste jaoks midagi. Noh, et hoolitseda, teenindada, abiks olla lihtsalt. Võimalik tõesti, et just seetõttu napibki meil teeninduskultuuri. Ja üldse häid teenindajaid. Nagu ka õdesid ja põetajaid-hooldajaid raviasutustes.

Nii tüüpiline on kuulda näiteks suvisel ajal, kuskil vabaõhu-baaris, kui veidi lobisema jääda, et "ega ma tegelikult ei olegi ettekandja, ainult praegu, koolivaheajal..." Nagu oleks teenindamine miski õnnetus või midagi häbenemisväärset. Või siis see tuntud olukord meie Vabadussõja algul, kui kõigest oli puudus, ainult mitte ohvitseridest.

Sest keegi ei taha ju olla "tavaline", "tüüpiline", lihtsõdur, keegi ei taha, et teda saaks ühe sõnaga "paika panna". Igaüks tahab olla ikka ju eriline ja huvitav ja kordumatu. Ehkki, iga töö on töö ja tahab tegemist. Mis seal ikka nii väga poosetada, solvuda või vigurdada.

Ja teine asi on ehk pisut ohtlikki. Nimelt, sa pead olema väga valvas ja ettevaatlik, kui teise eestlasega esmakordselt suhtlema hakkad. Iial ei või teada, kus tema kiiks juhtub olema. Ja kuskil on tal oma kiiks igal juhul. Kas ei salli ta neegreid või juute või kristlasi, või vihkab mõnda erakonda või avaliku elu tegelast, ei kannata mingit sorti muusikat või ajalehte või raadiojaama või mida iganes. Alati maksab enne ja ette küsida, kui millestki või kellestki juttu teed.

Kõike sallivat ja kõigesse armastusväärselt suhtuvat eestlast pole tõesti veel kohanud.

Nii et andekas rahvas, aga kiiksuga.