Eestlastest ja venelastest. Eestis.
Ei ole mingi saladus, et pea iga neljas viies inimene meie maal on vene rahvusest. Ning mis salata, paljud neist elavad oma kogukonnas, mis on suletud ja eemalt vaadates suhteliselt homogeenne. Ega me tegelikult ei teakski neist midagi, kui nad ei elaks meiega samades majades ja samadel tänavatel ning vahel ei kirjutataks neist kriminaalreportaažides või ilastes „integratsioonilugudes".
Ma suhtlen päris palju venelastega. Nii meil kui mujal. Ning mul on palju häid sõpru ka sellest rahvusest. Kuigi ma ei liigita oma sõpru kohe kindlasti rahvuse järgi. Tõin selle lihtsalt välja sellepärast, et oleks selge, et tean, millest räägin. Sest minu meelest on kurb, et ca 20% Eesti elanikest elab mingit täiesti oma elu, tarbides täiesti teist meediat ja kultuuri.
Eesti on väga tolerantne riik. Me olime üks esimesi riike, mis andis kultuurilise autonoomia juutidele, me oleme andnud kohalikel valimistel valimisõiguse isegi mittekodanikele, mis ei ole just väga levinud praktika laias maailmas ning vaevalt, et kedagi siin maal ka diskrimineeritakse.
Pigem vastupidi. Püüame ikka olla sallivad ja mõistvad. Ning Pronksöö „kangelaste" karistusi vaadates isegi liigagi pehmed. Kohati jäi arusaamatuks, miks nendele märatsejatele torti ja lilli ei kingitud sellesama peaministri poolt, kes lubas neile kõigile viis aastat trelle.
Kuid oleme ausad, poliitikuid ei armasta siinmaal eriti keegi, ükskõik, mis rahvusest ta ka on. Eriti veel Paipoiss Andrust. Kuid kui rohujuure tasandile naasta, siis ma saan täiesti aru nendest vene keelt kõnelevatest inimestest, kes ei austa väga seda riiki, kuhu nad on elama sattunud.
Ja miks nad peaksidki. Vaadake korraks, milliseid sõnumeid saavad siin elavad venelased enda emakeelsest meediast, mis on kordades atraktiivsem kui meie oma, ning mida isegi jälgin vahel selge naudinguga. Seal ei aeta mitte taga fakte, vaid tehakse/räägitakse lugu. Sageli muidugi liigagi lohakalt. Näiteks nagu oli sellesama Pronksööga, kus lausa mängiti meie valitsusele PRmeestele trumbid kätte. Kuid mis kasu on trumpidest, kui ei ole kedagi, kes neid kasutaks. Selle asemel vaid vaikitakse „intellektuaalselt" ja tehakse mingeid umbsõnalisi, kuivi ja nappe pressiteateid, mida keegi ei loe ega ka lugeda taha.
Üks asi on muidugi see, mida muu maailm meist arvab, kuid kurb on see, et riik kui selline ei ole suutnud 18 aasta jooksul anda mitte ühtegi selget signaali suuremale osale vene kogukonnale, kes meie riigist midagi ei pea. Ma saan aru küll, et täna ei ole meie idanaabril eriti midagi kobiseda pronksöö „kangelaste" karistuste üle, kuid kas see ongi meie „omariikluse" eesmärk - et Venemaa valitsejad meiega ei kobiseks?
Arvan, et poliitikud peaksid rohkem vene kõrtsides käima. Ehk siis õpivad ka midagi. Kui sa suhtled Venemaaga, kes peab end üleval nagu tõeline blatnoi, siis sa pead ka sellel suunal vastu käituma nagu blatnoi, muidu juhtub nii, et vanglažargooni kasutades, oled sa varsti selle blatnoi lits.
Lihtne. Kuid meie valitsejad just litsina käituvadki. Heaks näiteks on Arctic Sea juhtum. Venemaa pressis ilmub teade, et laeva kaaperdas kuus või enam eestlast. Ning selle teate võtab kinni ka rahvusvaheline meedia. Kui tuleb aga välja, et tegemist ei ole ikka eestlastega vaid kuue Eesti elanikuga, kes on kõik vene rahvusest, ning kellest ühel on eesti, kahel venemaa ja ülejäänutel määramata kodakondsus, oleks nagu õige hetk siin elavatele, kuid mitte integreeruda soovivatele inimestele lõpuks mingi signaal saata.
Selle asemel aga, et käntseldada nende mittekodanike elamisload ja anda selge sõnum, teeb välisminister avalduse, kus lubab eeskätt hallipassimehi igati abistada. See kõik on väga ilus, kuid nagu varem mainitud sellise euroopaliku pehmusega idasuunalisel suhtlemisel kaugele ei jõua.
Kogu see teemapüstitus on ebameeldiv. Tore on ju ette kujutada, et kõik on korras. Kuid ega see Pronksöö viimaseks jää. Minu jaoks oli üllatav, et oli vaja kaks päeva poodide aknaid lõhkuda selleks, et poliitikud aru saaksid, et paljud venelased ei tarbi kohaliku meediat.
Ma ei näe, et selles eeldatavas suhtumises midagi muutunud oleks.
Ning taban end sageli mõttelt, kuipalju väärtuslikum ja tervem oleks meie ühiskond, kui siin ei elaks mitte eestlased ja Eesti venelased, vaid ühtse riigi kodanikud, kellel on midagi ühist ka peale trolli või bussi, millega hommikul tööle jõutakse.
Loomulikult ma tean paljusid vene inimesi, kes saavad aru, et NSV Liit on lagunenud ning on õppinud ka uued maneerid (ja keele) ning ma siiralt austan neid, kuid nad on teinud seda oma intelligentsusele toetudes ning omaalgatuslikult.
Riik, mis tegeleb aga suuremate rahvahulkade, mitte üksikjuhtumitega võiks lõpuks ometi mingigi signaali saata, et kõik siin elavad liidu ajal saabunud rahvused saaksid aru, et on teine riigikord ning ka teine riigikeel.
Sest fakt on see, et kuigi see Eesti Vabariik on ideaalriigist veel päris kaugel, on sellel üks suur eelis. See on AINUKE koht siin maamunal, kus ma saan oma emakeelt, st eesti keelt rääkida. Isegi Maximas. Kahjuks pean ma täna selleks oma T-särgile panema sõnumi „Räägi eesti keeles". Kuid äkki on mingi optimaalsem lahendus, sest juba vähem kui kuu aja pärast vaid T-särgi väel käia ei saa. Kevadel tuleb aga Pronksöö aastapäev jälle koos 9. mai ja muude suurte „tähtpäevadega"...