Lugu, mis kirjeldas meie uurimisrühma tööd ajutalitluse ja käitumise regulatsiooni alal, sai toimetaja käe all vahetult enne ilmumist pealkirja, millega loodud emotsionaalne rõhuasetus paneb mind nende kolleegide ees, kelle töös loomkatsed on möödapääsmatult vajalikud, ebamugavasse olukorda. Tarbimisühiskondades levinud protestiideoloogiate seas on silmapaistval kohal loomkatsete vastane liikumine, mis sõnades põhimõtteliselt eitab igasugust loomade ärakasutamist. Osa sellest liikumisest peab lubatavaks ning kasutab regulaarselt terroristlikke meetodeid loomkatsete teostajate ning nende tööandjate ja perekondade vastu. Kuigi tegelikult kasutame me kõik loomkatsete abil saadud teadmisi, kui oleme haiguste vastu vaktsineeritud või tarvitame arstimeid või paljusid teisi tooteid. Paraku ei ole inimloomus kõigis oma arvamustes ja tegudes ratsionaalne. Küsimus loomkatsete lubatavusest ei olegi loogika abil lahendatav, vaid eetilise kokkuleppe asi.

Kasutan seepärast võimalust kolleegide ees vabandust paluda, et ei osanud tagada adekvaatsemat peegeldust loomkatsete tähendusest inimkonna püüdlustes parema tuleviku poole.