Ei mingeid kannapöördeid

Me võime nüüd laulda palju tahame, revolutsiooni sellest enam ei sünni. Põhjus lihtne: revolutsioonilised ajad, mil kõik meie ümber varises ja muutus, on möödas.

Nüüd tahab eestlane rahu ja raha, turvalist kodu, norme ja seadusi, mida ei pea iga poole aasta tagant muutma, kinnitab EMORi läbi viidud värske väärtushinnangute uuring.

Sellise mentaliteediga hakkab eestlane üha enam sarnanema keskmisele lääneeurooplasele, igavavõitu heaoluühiskonna inimesele.

Veel kümmekond aastat tagasi näitas seesama EMORi uuring, et me oleme lääneeurooplastest üksjagu rahutumad, riskialtimad ja seiklushimulisemad, ühesõnaga – nooruslikumad. Nüüd oleme küpsenud, eelistades mõõdukal sammul tatsamist veel suurema rahulolu suunas.

Üheksakümnendatel eelistasid eestlased mõelda päev korraga, tehti lühiajalisi plaane, väga kaugele ette mõelda polnud kombeks. Üleöölaenud, kiirtoit, palju pappi ja ruttu! Nüüd on moes pensionifondid (okei, hetkel on see küll valus teema), elukestev laenuportfell ja lasterikkad pered.

Laulvat revolutsiooni tehes oli eestlane hull iseseisvuse järele ja on seda ka praegu – ainult et iseolemisel on nüüd teine sisu. Iseseisvus – see tähistab pigem indiviidi õigusi ja vabadusi, isiksuse arengut, enesele keskendumist, individualiseerumist.

Seepärast on ka mitmesugused dissidentlikud püüded saada inimesed tänavatele ja losside ette meelt avaldama üsna leigelt vastu võetud. Ülim, mida viitsitakse, on internetis kuhugi mõni toetushääl anda.

Muutustest ja kannapööretest on kõrini. Inimene ihkab stabiilsust, turvalisust, rahu. Vaid iga seitsmes on valmis uute võimaluste nimel oma töökoha stabiilsusega riskima. Isegi igapäevaseid tarbeesemeid ja toitu ostes eelistatakse katsetamise asemel jääda truuks juba omaseks saanud toodetele. Valimisvõitlusteks valmistuvad parteide tagatoad juba arvestavad oma programme kirjutades selle suundumusega.

Isiklikul tasandil läheb suuremal osal Eesti inimestest hästi ja igapäevaelus seda kriisi, millest meedia päevast päeva pasundab, kodus ei tajuta.

EMORi kevadsuvine uuring kinnitab, et ligi pooled (46 protsenti) inimesed usuvad, et neil läheb edaspidi sama hästi kui täna. Enamik ei karda oma töö ja sissetulekute pärast. Teated koondamistest ja ähvardused saabuvast pankrottide lainest ei ole argitasandil ohutunnet tekitanud.

Alalhoidlikkusel on ka teine, tuhmim tahk. “Ootus, et sissetulekute kasvades muutume ka paremateks inimesteks, ei ole realiseerunud,” ütleb EMORi uuring. Üldised väärtused, nagu keskkonnasäästlikkus, heategevus, ei ole meile tegelikult nii tähtsad, kui ehk tahaksime uskuda. Sellega tegeleb ühiskonnas paraku väikesearvuline seltskond. Oma särk on ihul ikka kõige ligemal.

Entusiasm ja idealism on vähenenud. Seda asendab väärtusena pragmaatilisus. Ja vähem on neid, kes unistavad põnevatest seiklustest.

Eestlase põhiline arusaam edust on korralik palk, ilus kodu ja hea auto. “Eneseteostus tõuseb peamise töömotiivina esikohale vaid 16 protsendi töötavate inimeste jaoks,” ütleb EMOR.

Muidugi pole loota, et eestlane niipea ütleks lahti protestantlikust tööeetikast ja loobuks rühmamisest raha nimel, eelistades toskaanalikke slow-food-õhtusööke.