Eliit ja kool
Seoses tramburaiga hariduskatla ümber on ühtäkki ilmutanud end selline ühiskonnale olemuslik mõiste nagu “eliit”. Hetkel tundub, et kogu eliit on valgunud käputäiesse pealinna koolidesse ja lastesse, kes neisse katseid teevad. Kuid kas katsetel välja valimine tagab ikka väljavalituks saamise?
Kaasaegne konkurentsiühiskond vajutab pedaali, et elitaarseks on võimalik saada just katsete, võistluste, ordenite ja CV-ga. Eliitkool võiks siiski tähendada eelkõige ajaloo, missioonitunde ja omaidentiteediga kooli, mitte vahepeatust reisil parimate ülikoolide ja ametipostide poole. Eliitkool ei tohiks täita ühiskondlikku tellimust silmaklappidega sohvri kombel, vaid aidata laps-inimestel leida ennast, kaardistada minapilti ja integreerida see tervikusse.
Tõusik ja pööbel on ikka erinenud eliidist selle poolest, et neil on raskusi enesemääratlusega, mis omakorda tingib pideva tungi oma olemust muuta. Elitaarsus seevastu on olemuselt enesekindel ja väga punk. Kaasajal võiksime näha seetõttu eliiti hoopis äärealadel – amorfsetes kontra- ja subkultuurides, mis tulihingeliselt oma asja ajavad. Seda tunnet aitab vaid süvendada kaasaegse võimuaparatuuri vääritus ja korruptsioon. Eliitkool ei tohiks tekitada noortes ilmakodanikes võimuiharust, vaid ikka isepäisust koos üldinimlikkuse, empaatiavõime, ligemesearmu ja oskusega mahtuda ühe päikese alla enam kui kuue miljardi kaasvõitlejaga. Õpetaja on selles protsessis looja, keemik, kunstnik ja lavastaja. Ideaalis võiksime kõik olla eelkõige inimesed ja alles seejärel professorid, linnapead või direktorid. Poed, kus elitaarsuse ainus nähtavaks saamise atribuut on pingeread ja konkurents, tuleks kiiremas korras kinni panna – selle poe saiad hakkavad kiiresti hallitama ja liha haisema.
Ma ei tea, kui palju Eesti koolipoisse põeb hikikomori't. Edukultusele orienteeritud Jaapanis on selliseid umbes miljon. Need on noorukid, kes on liiga vara väsinud süsteemist, mille ootused on nihkes inimese hinges pesitsevatega. Siis ei jää muud üle, kui lülitada end välja planeedilt Maa, sulguda oma tuppa ja lõpetada igasugune suhtlemine välisilmaga. Pehmelt öeldes panevad need poisid poppi elust, rängemalt öeldes teevad enesetapu ilma surmata. Ma ei tea, kas sellise tõusiklikust edukultusest murtud hingede kadumise hüvitab ellujääjate unistuste täitumine.
Juhul kui kooli elitaarsus tähendab üllast eluvaadet ja sallivust, ei ole olulised asukoht südalinnas ega sisseastumiskatsed. Ma ei õppinud küll nn eliitkoolis, kuid vähemalt minu klassi vaimsus oli alati ülimalt salliv ja eluterve. Oli nii mässu kui ka soovi õppida, kuid ealeski ei varjanud miski inimlikku empaatiavõimet. Selles mõttes on mul olnud õnn õppida eliitklassis. Mis sest, et Pelgulinna Keskkooli omas.
