Valimiste eel avati Kadriorus Gustav Ernesaksa kodumajas tema muuseum. Elu oli sellele vastu töötanud, pärijad osa suurvaimu vara laiali müünud, nüüd katsub muuseum seal vanu aegu taastada.

Üle-eelmises Sirbis arutas kultuurirahvas, milliseid isikumuuseume me vajame. Muuseumi loomine pole alati probleemitu - Maimu Berg meenutab, et Tammsaare perekond elas kodunt välja tõstmist valusalt üle. Mati Undi muuseum võiks ehk tõesti paikneda Mustamäe korruselamus, aga selgi juhul tuleks sealt enne Kersti Kreismann välja lüüa. Elu ei taha end vahel muuseumi eest koomale võtta. Lihtsam oleks ehk osta Mati Undi Lasnamäe korter, aga kuivõrd see looja korter tema vaimu peegeldab? Tänapäeva suurmees elab enamasti seal, kus tal parajasti elada õnnestub.

Muidugi oleks ju tore, kui suurvaim teeks oma eluasemest muuseumi juba eluajal, aga Vilde sai selle vabariigi kingitusena ja Tammsaare samuti tänu kulka pidevale viisakale toele. Tänapäeval, kui loovisiku seadus isegi haigekassakaarti ei paku, on seda loojalt raske nõuda. Moodsa looja suurus peegeldub tema teoses, mitte eluasemes.

Hea, et meil on Võrus Kreutzwaldi maja, kust astusid läbi Elias Lönnrot ja Lydia Koidula. Feministid ja vasakpoolsed võiksid kaaluda ka Debora Vaarandist jäänu ostmist, kus käisid kunagi külas Jean-Paul Sartre ja Simone de Beauvoir. Sobiks muuseumiks.