Ester Vaitmaa

Nõiajahti analüüsiv Juri Lotman kirjutab, et „otse Euroopa tsivilisatsiooni kõige valgustatuma ajastu hakul, ajal, mil tehnika, kunsti, maade­avastuste, tootmise alal tehti silmapaistvaid edusamme, saavutas hirm nõidade ees ja nende julm tagakiusamine sellise hoo, millist keskajal polnud nähtud ning millega ei kaasnenud mitte üksnes taandareng kohtumenetlustes, vaid ka väga arhailiste kujutelmade taassünd“. Teisal lisab ta, et „kiire ning plahvatuslik progress teaduse ja tehnika vallas pöörab segi kogu argise elukorra ja muudab niihästi ajastu sotsiaalset kui psühholoogilist struktuuri“. Kui ühiskondlikud muudatused on liiga kiired, siis „harjumuslik, tavaline lakkab olemast efektiivne; see sünnitab massilisi stressi- ja hirmusituatsioone ning reanimeerib väga arhailisi teadvusmudeleid. Teadusliku progressi taustal võib aset leida psühholoogiline regress, mis oma potentsiaalsete võimalustega viib kontrollimatute tagajärgedeni. Teadus suurendab sündmuste ennustatavust, reaalelus aga võib ilmneda midagi täiesti ennustamatut.“

Juri Lotman lahkus 1993. aastal ja siis polnud kommunikatsioonitehnoloogiline plahvatus veel toimunud. Ometi tunduvad ta üldistused häirivalt täpsed. Käsikäes on tulnud kiire tehnoloogiline progress, psühholoogiline regress ja ennustamatud üllatused Lehman-Brothersist Brexiti ja Donald Trumpini.

« Avalehele
Loe veel: