Elver Loho: Kas vajaksime rahvapresidenti?

Kui poliitik kohtub umbmäärase rahva pahameelega, siis kipub ta tihtipeale käituma nagu äsja lendava taldrikuga maa peale saabunud roheline ja antennidega tulnukas öeldes: “Viige mind oma juhi juurde!” Kui tulnukat saab veel viia kohaliku riigijuhi jutule või ÜROsse, siis kelle juurde juhatada selgust ja debatti nõudev poliitik?

Hiljutise rahva pahameele epideemia valguses sõnas härra president, et valitsuse kriitikud ei saa end kuulutada kogu vabakonna esindajaks. Tuleb nõustuda, kuid tekib ka küsimus: kes siis ikkagi on see rahva esindaja, see eestkõneleja, kelle sõnal oleks kaalu ja kelle silmis sihti ja peas pädevust, et valada rahva pahameel sõnadesse enne kui tuhanded tänavatel nõudmas lippude lehvides riigi tagastamist kodanikele?

Jüri Estami hiljutises sõnavõtus Delfis oli üheks pärliks ettepanek lisada hartasse presidendi otsevalimise nõudmine. Idee on ka minu peanupust läbi käinud ja pean tunnistama, et see meeldib mulle.

Lennart Merilik julgelt ja targalt mõtteid välja ütlev president oleks oluline ja vajalik ühiskonna auruventiil. Tõenäosus saada sarnane mees (või naine) taas Kadriorgu on märksa suurem kui rahvas valib presidendi otse. Mul ei ole isiklikult mitte midagi härra Ilvese vastu, tean nii mõistuses kui südames, et ta tahab Eestile parimat, aga ilmselt poleks praegune usalduskriis läinud üle meeleavaldusteks ja 16 000 allkirjaga palvekirjaks, kui rahval oleks olnud oma kohust täitev sümboolne eestkõneleja, kes oleks juba varakult poliitikuid sõnaga hurjutanud. Tahaks siinkohal küsida meie juhtivpoliitikutelt: kumba te eelistate -- kas aeg-ajalt väikest verbaalset nahutamist ja korrale kutsumist või oma erakonna populaarsuse kolinal kukkumist ning tuhandeid sügavas mures inimesi tänaval?

Olles olnud ise ühe suurima meeleavalduse korraldaja, tunnistan, et eelistan olukorda kus ma ei pea mööda meediat kolama, rahvast kokku ajama, tehnika ja esinejate logistikaga tegelema ja selle kõige tarbeks tööl kogunenud puhkusepäevi kasutama. Hea meelega delegeeriks oma sõnumi välja ütlemise ühele sümboolsele eestkõnelejale Kadriorus. Härra Ilves, hoolimata tema heast tahtest, on olnud nii ACTA kui Harta 12 puhul reageerivas rollis võttes sõna alles siis, kui kriis on käes. Ma tahan Kadriorgu inimest, kes võtab sõna enne, kui ühiskondlikud pinged kasvavad üle massimeeleavaldusteks ja jäägituks, valimatuks vaenamiseks.

Arvestades põhiseadusega ette nähtud presidendi rolli võiks seda ametikohta pigem kirjeldada sõnadega “Eesti kõrgeim notar” ning “dekoratiivvälisminister”. Kuna meie esimene president võttis tänuväärselt ja vabatahtlikult enda kanda ka rolli, kus ta esindas rahva tahet suheldes poliitikutega, siis ma tunnetan, et rahvas on oodanud sellise rolli täitmist ka järgnevatelt presidentidelt, kes pole sellega kahjuks niivõrd hästi toime tulnud. Iga valitu vastutab oma valijate ees ning ma arvan, et eestkõneleja rolli saaks presidendi ametijuhendisse sisse raiuda kui teda valiks rahvas otse, mitte 101-liikmeline ja pigem suurparteide huvidest lähtuv riigikogu. Nõnda oleks poliitiline süsteem paremini tasakaalus ja stabiilsem -- rahva usk demokraatiasse ja riiki oleks tugevam.

Murepunkte presidendi otsevalimiste puhul leidub. Karta võib isikukultust ja riigi käekäiku halvavat populismi, kuid tuletagem meelde, et presidendi reaalne võim on äärmiselt piiratud ning mõlema pahe viljelemiseks on Eestis märksa parem ametikoht: peaminister. Armastab ju meie praegune võimuerakond hoiatada, et kui opositsioon peaks neilt riigitüüri haarama, siis hakatakse “Kreekat tegema” ning riigimajandus sukeldub sügavale prügikasti.

Olen üllatavalt palju kohanud nii poliitikute kui rahva hulgas seisukohta, mis sooviks presidendi ametikoha kui mõttetu ja sisutühja täielikku kaotamist, et Eesti oleks täies mahus “parlamentaarne demokraatia”, mille kõrgeimaks juhiks tugev ja piiramata ametiajaga peaminister, kuid pean sellist olukorda demokraatia jätkusuutlikkusele ja kvaliteedile märksa ohtlikumaks.

Iga demokraatia seisab või sureb lähtuvalt võimude lahususe printsiibist ning vaadates kuivõrd ühiselt ja milliste joonte järgi hääletavad riigikogu fraktsioonide liikmed, siis võib murelikult tõdeda, et seadusandlik võim allub juba täna liiga suures mahus täidesaatvale võimule. Vabariigi presidendi institutsiooni kaotamisel peaksime juba rääkima Eestist kui suurel määral totalitaarsest riigist, kus praktiliselt kõik allub peaministrile.

Säärases hüpoteetilises olukorras, kus valimistevahelised demokraatlikud ja tasakaalustavad riigivõimu kontrollmehhanismid on niivõrd põhjalikult hävinud hakkame nägema meeleheitlikku ja riigi stabiilsust hävitavat poliitilist võitlust, kus ühelt poolt iga hinnaga hoitakse peaministri toolist kinni ja teiselt poolt iga hinnaga üritatakse ennast samale toolile upitada. Sellises süsteemis poleks enam ruumi riigimehelikkusele ega ausale poliitikale, vaid kogu poliitiline protsess muutuks näitemänguks, kus võimufraktsioonid kummitempliks ning opositsioon vaid jõuetu pingisoojendajate kogum.

Laupäeval peale meeleavaldust oli mul au viibida Harta 12 kirjutajate ning meeleavalduse korraldajate ühisel istumisel, mis hilise õhtutunnini kestis. Tegu on toredate inimestega, kes siiralt tuleviku pärast südant valutavad ja tunnevad enda õlul rasket vastutuskoormat, mille enam kui 16 000 toetusallkirja ning tuhanded meeleavaldustel käinud on sinna asetanud. Ei näinud ma mitte ühegi silmis tahtmist olla selles rollis ega tahtmist ise võimule pürgida, vaid hoopis vastumeelset ülima kodanikukohuse täitmist: “Ma ütlen ja teen neid asju, sest kui mitte mina, siis kes veel?”

Tõesti, kes siis veel?

Äkitselt on aeg sealmaal, et peaksime ühiselt talgute korras kokku tulema, algul külades ja linnades, ka internetis, seejärel üle Eesti, valimaks endile selle sümboolse eestkõneleja, loomaks paralleelselt põhiseaduslikule presidendile ka rahvapresidendi ametikoha? Kellegi, kellel on tuhandete inimeste volitus võtta sõna sigaduste vastu ning kohustus kuulata Eesti rahvast. Võimu polegi talle vaja -- ainult suud, rahva volitust ja mõtteteravust.

Kolmapäeval kohtub meie praegune põhiseaduslik president nii erakondade kui vabakonna esindajatega, et arutada praeguse usalduskriisi põhjuseid ning lahendusi. Kahtlemata on tegu tema karjääri ühe raskeima väljakutsega ning ilmselt on kolmapäeva õhtuks selge, kas meil on rahvapresidenti tarvis või mitte.