Rühin läbi hooletusse jäänud kuusenoorendiku oma põlise kodutalu lähedal, et hinnata, mida selle kunagisele põllule ilmunud kasvatamata noorukiga peale hakata, kui märkan, et üks väheldane rändrahn rohetab ja on teiste läheduses kükitavatega võrreldes kuidagi karvane. Lähemale jõudes saan oma kesisele taimetundmisele tuginedes aru, et kivi on tihedalt täis kaitsealust dekoratiivset sõnajalga ehk pruuni raunjalga. See on siin minu kodukandis ju ennegi nähtud ja vana tuttav. Jään hetkeks looduse ilu imetlema ja pean endamisi aru, mis nüüd edasi. Seaduskuulelik kodanik mu sees ütleb, et peaks vist organeid teavitama. Kuid siis kuulen, kuidas emake Loodus sosistab: ära sa sellest isakesele Riigile parem räägi, las see olla meie väike saladus. Pisut mõelnud, jään nõusse, sest leid on eriti esinduslik. Ma juba aiman, mis hakkaks juhtuma: isake Riik oma aparaadiga paneks asjad kohe paika. Stopp! Talumats, hoia eemale, sul pole enam siia asja! Ainult mina, Riik, tean, kuidas asjad käima peavad, sest nüüd ja edaspidi tegutsevad siin koos vaid emake Loodus ja isake Riik. Siit algab looduskaitse! Ja kõik jääb sinnapaika – ei hoolda enam keegi seda metsa, kivi ja raunjalad mattuvad murduvate ning kõdunevate puude alla... Ja looduskaitsega lõpeb looduskaitse.
See pole muinasjutt, vaid päris elu tänases Eestis. Kaitsen salaja, metsavenna kombel leitud raunjalgu, nagu ka paljusid teisi kaitsealuseid liike oma maa peal. See on meie väike ja siiani hästi hoitud saladus emakese Loodusega. Aga ma tean, et paljud maaomanikud tahavad hüüda minuga koos #MeToo. Ning ei saa ma sellest kauem vaikida.
Kui palju kordi on mind karistatud täiendavate piirangutega selle eest, et olen hoidnud seda, mida armastan oma maa peal? Et ma pole oma vara kaitseks korraldanud preventiivset puhastust või lausa seadust rikkuvat TMP strateegiat. Tulista, mata ja pea suu! Eetiline ja vastutustundlik maaomanik jätab selle loomulikult tegemata, aga kannatab, rusikas taskus, kui isakese Riigi organid menetlevad, kas võtta tema mets kaitse alla või mitte võtta, kuhu tõmmata piir, kui palju või kas üldse tähtsaid looduskaitsesaladusi temaga jagada ning kas ja kui palju omanikule hüvitada. Lapsed kasvavad suureks ja lahkuvad isakodust, menetlus aga kestab veel...
Kas viigerhüljest on mõtet kaitsta, teades et ta vajab poegimiseks tugevat jääkatet, mida meil ei ole kliimamuutuste tõttu võimalik temale pakkuda? Äkki transpordiks viimased hülged külmale maale?
Ma ei taha loovutada enam ruutmeetritki oma põlisest talumaast looduskaitsele enne, kui ma pole kindel, et Riik teeb midagi looduse heaks paremini, kui ma ise suudan! Täna mul see kindlus puudub. Looduskaitse on võtnud enda kätte ja pannud lukku arutult palju maad, kus elurikkuse säilimiseks ei tehta kõige vähematki. Kuni loodus nii palju muutub, et selle koha peal pole midagi enam kaitsta. Jah, tuleb möönda, kohati tehakse arutult kalleid jõupingutusi, saavutatakse mingeid tulemusi, kuid see ei veena mind, et ma võin usaldada. Mina teen sedasama, aga arutult odavalt, lausa tasuta.
Näiteks liiga sageli tohutu eduloona presenteeritud poollooduslike alade, lihtsamalt niitude taastamine ja hooldamine ei paista lähedalt sugugi nii väga edukas. Poollooduslike koosluste tegevuskava koos muude rahastusallikatega projekteeris viimaseks finantsperioodiks umbes 70 miljoni eurose rahavoo niitude taastamiseks ja hooldamiseks. Selle eest on tänaseks saavutatud kesised 5000 hektarit täiendavalt hooldusesse võetud niite ja umbes 20 000 hektarit pidevas hoolduses olevaid alasid. Saavutus jääb kaugele maha seatud eesmärkidest. Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu on samal perioodil eri programmide kaudu rahastatud eksklusiivselt mittetulundusühinguid umbes 26 miljoni euro eest, et nad ostaksid muu hulgas lehmi, lambaid, traktoreid ja muud tehnikat. Kui olen aastaid küsinud asjaomastelt, miks saavad sellisteks tegevusteks raha olematu liikmeskonna ja tegevusega mittetulundusühingud, välistades seejuures maaettevõtjad, kellel on juba olemas lehmad, traktorid, oskused ja järjepidevus, siis ... Järgmine küsimus, palun!
Taavi Madiberk mainis ühes hiljutises arvamusloos, et võitluses kliimamuutuste vastu ei ole ükski lahendus keskkonna mõttes kestlik, kui see ei ole pikema aja peale ka majanduslikult kestlik. Tema välja toodud väga oluline argument selgitamaks, kuidas me üldse edaspidi keskkonnaküsimuste lahendamisel toimetama peaksime, on toetusrahadega tegutsevatele looduskaitsjatele täiesti vastuvõetamatu. See on lausa pühaduseteotus – kas paneme emakese Looduse Exceli tabelisse!?! Jah, miks mitte? Kust tuleb raha, kuhu kaob raha ja kui palju miski tegelikult maksab. Kui palju maksab üks lendorav? Pakun, et päris palju. Kas me võime seda endale lubada? Kas see on jätkusuutlik, mõeldes kliimamuutustele? Miks meil ei ole teda isegi Järvselja ürgmetsas, küll aga elab ta edukalt Helsingis? Kas viigerhüljest on mõtet kaitsta, teades, et ta vajab poegimiseks tugevat jääkatet, mida meil ei ole kliimamuutuste tõttu võimalik temale pakkuda? Äkki transpordiks viimased külmale maale? Nii palju vastamata küsimusi, mida esitataks ja hakataks vastuseid otsima, kui looduskaitsel oleks „munad“. „Mune“ on vaja, et julgeda asetada probleemid – või mulle meeldiks rohkem, väljakutsed ja võimalused – õigesse järjekorda. Kliimamuutustega kohanemisest, inimese eksistentsist riburada mööda kuni nunnude loomade ja kõige ülejäänuni.
Looduskaitse võib olla täiesti vabalt integreeritud majandusse, ja tegelikult peabki olema. Mõlemat pidi, ka siis, kui inimtegevusega kaasneb keskkonna pöördumatu muutmine. Näiteks ei suuda me siiani tagada, et raadamise korral peaks raadaja oma kulul samasuguse ökosüsteemi mõnes teises kohas taasrajama või muudetud keskkonna eest vastavalt tasuma. Aga kui keskenduks enam olukorrale, kus looduskaitsele saaks läheneda ärilisest aspektist. Kõigepealt juba eespool käsitletud maaomanike endi vabatahtliku panuse tunnustamine. Et illegaalsed looduskaitsjad saaksid lõpuks ometi tulla kapist välja ja tunda uhkust. Oma kogemust laiendades julgen arvata, et meil on tohutu hulk varjatud elurikkust ära peidetud. Võimalik, et kohati nii rohkesti, et võiksime mõne liigi kaitsestaatust leevendada. Praegu on Eestis eralooduskaitse sisuliselt keelatud, isegi karistatav. Soomes on eralooduskaitseala asutamine riiklikult tunnustatud ja toetatud. Nii nagu meie tegime Eestile juubeliks kingitusi, tegid oma riigile kingitusi eralooduskaitseala kujul paljud Soome maaomanikud. Uhkelt ja tunnustatult.
Maaomanikel on kindlasti mitmekesiseid viise panustada looduskaitsesse, jättes samas neile alles kogu süsteemi elus hoidva tulu teenimise võimaluse. Maailmas leidub juba mitmeid edukalt toimivaid eeskujusid. Oleks vaid julgust heita endalt sissetöötanud toiduahelad ja loobuda minu arvates looduskaitses väärkasutatud ettevaatusprintsiibist. Sellega on liiga palju mitte midagi tegemist välja vabandatud. Me oleks veel puu otsas, kui mõni meie julgem esivanem poleks korraks maha surunud ettevaatusprintsiipi ja tulnud alla lõvide sekka.
Tehkem koos Eesti looduskaitsele restart, mis eristab olulise ebaolulisest, on näoga inimese poole, oskab lahendada probleeme tähtsuse järjekorras, kasutab ökonoomikat ökoloogias ning julgeb väljakutsetes näha võimalusi. Ma tahan, et Riik saaks aru – metsaomanik ja tema mets ei ole probleem, vaid on lahendus!
