Enda eest seismine
Noh, mida see sotsialismi-aegne hoolitsus tegelikult tähendas, seda mäletame veel hästi. Aga üsnagi palju on ju neid, kes seda aega taga igatsevad. Et riik hoolitseb. Ja ise ei pea muretsema.
Tegelikult pidi muidugi tollel õndsal ajal vägagi enda eest seisma. Päris tänavale surema sind just ei jäetud tõesti, aga vähegi elamisväärse elu jaoks pidid ikka päris kõvasti vaeva nägema, hirmu tundma ja ennast salgama. Ja, noh, oli see elu siis ka elamist väärt, on muidugi iseküsimus.
Kommunaalkorterid võisid küll odavad olla, aga neid jagati ju ainult valitutele. Tavaline inimene pidi aastakümneid järjekorras ootama. Telefon oli juba lausa luksus. Autost rääkimata. Selle Zhiguli või Moskvitshi ostmiseks pidi muide ka luba küsima ja selle saamise järjekorras ootama, kui keegi peaks veel mäletama.
Arstiabi võis küll tasuta olla, aga kui ikka vajalikke ravimeid lihtsalt ei olnud, siis ei saanud ka arst midagi muud teha kui vaid haiguslehtesid välja kirjutada. Ikka tuli enda eest ise seista. Aga mida sa teed, kui isegi kõige tavalisemat kraadiklaasi polnud kuskilt saada.
Ja kogu aeg pidid kartma, et vahele jääd millegagi. Sest kui üldse midagi sai, siis ikka althõlma, tutvuste kaudu. Kogu ühiskond oligi niimoodi üles ehitatud, et paratamatult pidid valetama ja võltsima. Tööle sind ei võetud, kui polnud sissekirjutust. Aga sissekirjutust ei saanud, kui polnud töökohta. Ja nii edasi.
Peale kõige muu tuli veel ka kaaskodanikke karta, sest iial ei võinud teada, kes su peale kaebab ehk koputab. Seepärast ei saanud teiste peale eriti üldse loota. Igaüks pidi enda eest üksinda võitlema, ja mitte vähe.
Läänemaailmas, kapitalismi tingimustes, arenesid samal ajal välja ulatuslikud sotsiaalprogrammid, toetuste süsteemid, abipaketid ja palju muud. Töötu norralane elab ju praegugi märksa lahedamalt kui mõni Läti poemüüja.
Aga veelgi olulisem oli ilmselt see, et läänemaailmas, erinevalt kommunistide võimu alla sattunud rahvastest, säilisid aastasadade jooksul välja kujunenud inimlikud väärtushinnangud - humanism, hoolivus, kaastunne, halastus ja paljud muud. Inimeste omavahelisi suhteid ei mürgitanud kahtlustused, ähvardused, tagakiusamised ja pealekaebamised. Säilis usaldus ja koostöö.
Mistõttu võib praegu öelda, et niinimetatud kapitalismi ajal ei peagi nii väga enda eest seisma. Sinuga arvestatakse. Sinu eest hoolitsetakse. Nii nagu sa ise arvestad ja hoolid teistega.
Ja see paistab silma igal pool. Isegi liikluses. Või teeninduses. Inimeste igapäevastes hoiakutes ja ilmetes lausa.
Nõnda et, võiks lausa vastupidi ütelda. Et just selle va kapitalismi tingimustes saad ennast rahulikult ja turvaliselt tunda ning hoopis tol sotsialismi ajal tuli enda eest võidelda ja hirmu tunda.
Mine tea. Tegelikult on mõlemal juhul ikka mõlemat. Ja puhast sotsialismi ega ka mitte puhast kapitalismi pole vist kunagi olnud eriti. Mõlemal on omad head ja halvad küljed nagunii.
Mõnikord tundub ainult, et sotsialismi-järgses kapitalismis on mõlema halvad küljed kuidagi eriliselt võimendatud ning head küljed kuskile ära kadunud.
Küsimus polegi ju "kapitalismis" või "sotsialismis", vaid inimlikkuses.
