Endel Lippmaa: tegelikult oli politsei ja piirivalve kokkupanemine suur viga

Viimaste nädalate üks peamisi teemasid on olnud meie ministrite pädevus oma haldusalas juhte määrata. Siseminister Ken-Marti Vaher otsis politsei- ja piirivalveametile peadirektorit, konkurss muutus aga avalikuks etenduseks.

Ministril on täielik pädevus valida ja määrata juhte ja kui ta seda ei suuda, siis tuleb valida uus minister. Kui peaminister ei suuda valida uut ministrit, siis tuleb teha erakorralised valimised. Sellised juhi otsingud peavad olema läbipaistavad vaid nende jaoks, kes peavad otsuse tegema – vastav ministeerium ja valitsus, sest see on nende töö. Ega alluvad ei saa valida juhti, kui me tahame hästi toimivat asutust. Õpilased ei vali ju kooli direktorit.

Seisukohad, mida avaldab press, on sama asjatundmatud nagu teistes riikides sarnastes olukordades. Press on sedavõrd asjatundmatu ja emotsionaalne, et teda jälgitakse ja nauditakse. Aga tegelikud otsused peavad tegema need, kellel on võimalikult palju informatsiooni otsusega kaasnevate probleemide kohta.

Näiteks inimene, kes läheb juhtima politsei- ja piirivalveametit, peab olema kursis tööga, mida seal tehakse. Ta peab rääkima soravalt inglise keelt, kui ta seda ei oska, siis ta ei saa seda tööd teha. Enamik inimesi, kes sõna võtavad, ei tunne politsei ja eriti piirivalve tööd. Seda enam, et piirivalve on kuskil politsei ja sõjaväe vahel ja seal balansseerimine on väga keeruline. Sõjaväereeglid ja politseireeglid on täiesti erinevad. Peabki tõdema, et tegelikult oli politsei ja piirivalve kokkupanemine suur viga ja täna nõuab selle organisatsiooni juhtimine erakordset võimekust.